Embrüo on igas mõttes parasiit, kes toitub oma ema keha rikkalikest varudest. Kuigi pool inimalgest on moodustunud ema organismist, kujuneb sellel juba enne ema keha külge kinnitumist – viljastumise viiendal päeval – täiesti oma identiteet. Kui ükskõik milline teine parasiit püüab inimkehas omale kohta leida, algatavad keha kaitsemehhanismid rünnaku. Meie organism annab endast kõik, et hoida ära parasiidi kinnitumine ja püsimajäämine. Embrüole ei osuta kaitsehordid aga mingit vastupanu. Miks see nii on? Sellele küsimusele püüabki Fazeli oma uurimistöös vastata.

Teadlased on märganud, et niisugusel vastupanureaktsiooni puudumisel on seos endomeetriumiga – emaka välimise kihiga. Peale selle, et endomeetriumis toimuvad suured muutused menstruaaltsükli käigus, muutub see väga erilisel moel ka embrüot oodates. Seda ajavahemikku, mis võib kesta neli päeva, nimetatakse implantatsiooniaknaks.

Üks põhjus, miks endomeetrium embrüot ohuna ei tuvasta ja ennast embrüo vastuvõtmiseks muudab, peitub embrüo ja ema vahelises suhtluses. Selle abil anname juba viis päeva pärast munaraku viljastamist oma emale teada, et me ei ole ohtlik parasiit, vaid potentsiaalne laps, kes püüab oma ema külge kinnituda ja elu alustada. Fazeli uurimistöö peamine eesmärk on teada saada, mida me oma emale "ütleme", selleks et veenda teda, et me ei kujuta talle mingit ohtu.

Selle salasõnumite keele õppimisel kõrgub teadlaste ees ületamatuna näiv takistus: kuidas teha kindlaks, kas embrüo ja ema vahel toimub suhtlus? Juba emaka limaskesta kinnitunud embrüost proove võtta oleks väga ebaeetiline.

Õnneks on olemas teaduslik võimalus jäljendada tingimusi, mis valitsevad emakas vahetult enne munaraku kinnitumist. Tartu Ülikooli uurimisrühm TransGeno hakkas kasutama vähirakke, mille omadused jäljendavad trofoblasti ehk embrüo välimise rakukihi omadusi, ning rakke, mis jäljendavad endomeetriumi. Embrüost "endomeetriumi" liikuvate sõnumite leidmiseks märgistasid nad "trofoblasti" rakud. Nii tegid nad kindlaks, et embrüo ja endomeetriumi vahel toimub tõepoolest suhtlus ning et see suhtlus käib RNA kaudu (vt Deciphering embryo-maternal communication... ja Tracking and capturing of bioorthogonal labelled RNA...).

Seejärel asus TransGeno rühm lähemalt uurima selle suhtluse tegelikku meetodit. Neid huvitas rakuvälistes vesiikulites peituv potentsiaal.

Rakuvälised vesiikulid on pisikesed, ligikaudu kümne tuhandiku millimeetri suurused "kullerid", mis liiguvad rakkude vahel, vedades laiali "esmatarbekaupu". Teadlased eraldasid trofoblasti toodetud rakuvälised vesiikulid ja viisid need endomeetriumisse. Kasutades trofoblasti asemel ainult selle rakuväliseid vesiikuleid, õnnestus neil näha toimumas samasugust suhtlust.

Tänu sellele avastusele saab tulevikus rakuväliste vesiikulitega saata endomeetriumile implantatsiooni tõenäosuse suurendamiseks kunstliku signaali.

On teada, et kolmandik kõigist raseduse katkemise juhtumitest on põhjustatud munaraku ebaedukast kinnitumisest emaka limaskesta. Kui saame teada selle põhjused, suudame eostumise määra märkimisväärselt suurendada. Väikese sündimusega riikides võib see olla suureks abiks.

Alireza Fazeli on Tartu Ülikooli bio- ja siirdemeditsiini instituudi kliinilise genoomika ja personaalmeditsiini professor. Suhtlus embrüo ja ema vahel on Tartu Ülikooli Euroopa teadusruumi (ERA) siirdegenoomika õppetooli üks uurimisteemasid.