Kuigi viljatusravi on Eestis üldiselt väga heal tasemel ning läbi Haigekassa toetuse selgelt riiklik prioriteet, on meil vaja arenguid, mis soosiksid kunstliku viljastamise efektiivsust. 

Eestis tehti 2017. aastal enam kui 2800 kehavälise viljastamise protseduuri, mille tulemusena sündis möödunud aastal 430 last ehk 3% kõikidest sündidest. Kehavälise viljastamise laialdasest kasutamisest Eestis on möödas umbes 15 aastat. Selle aja jooksul ei ole tehnoloogiliselt aga palju muutunud, mistõttu on madal, 15% lapse sünni tõenäosus siiani tõsiasi.

Vahepeal on aga arenenud täppismeditsiin, millel on potentsiaal tõsta kunstliku viljastamise määra ning parandada ravikvaliteeti. Rasestumise määra tõstab näiteks embrüote geneetiline kontroll juba katseklaasis, mis aitab siirdamiseks välja valida ainult terveid embrüoid. Teiseks, Eestis on kättesaadav täppismeditsiini geenitest, mis juhib tähelepanu faktile, et naise tsükkel on ebaregulaarne ning sellega tuleb arvestada ka kehavälisel viljastamisel. Täna sellega ei arvestata. Uuenduste lisamine juba töötavasse ja lausdotatsiooniga valdkonda on keeruline.

Kui tahta, siis meil on potentsiaal parandada viljatusravi kvaliteeti nutikate ja täppismeditsiini valdkonda minevate tehnoloogiatega. Eesti kliinikutel on ligipääs koos Tartu Ülikooliga välja töötatud Tervisetehnoloogiate Arenduskeskuse testidele, mis astuvad sammu edasi senistes kunstliku viljastamise praktikates. Hoidmaks ära olukorra, kus siirdamisele läheks kromsoomhaigusega loode, saab teha viljastatud embrüotele geneetilist testimist ehk PGS testi. Teine, beREADY test selgitab välja naisele omase tsükli päeva, mis on kõige optimaalsem embrüo siirdamiseks. Valel päeval siiratud embrüo on määratud hukule. Ja kõik kordub.

Täpsemad meetodid viljatusravis tagavad paremaid tulemusi. Eesti meditsiin seisab tõenduspõhisel lähenemisel, mistõttu on oluline, et seda printsiipi järgitakse ka viljatusravis.