Võrreldes ema kehaga on katseklaasis viljastatud munarakul kasvuks siiski üsna teistsugused tingimused. "Kuna need tingimused ilmselt ikkagi ei vasta nendele tingimustele, mis on embrüol naise organismis, siis tekibki olukord, kus kromosoomimuutusi tekib embrüosse üsna sageli," ütles Tartu Ülikooli reproduktiivmeditsiini professor ja Tervisetehnoloogiate Arenduskeskuse juht Andres Salumets. 

Pärast viljastumist hakkab viljastatud munarakk ehk sügoot väga kiiresti arenema, mille käigus tuleb ühtlasi ette väga palju geneetilisi kõrvalekaldeid. Neid muutusi põhjustab sageli just kromosomaalne ebastabiilsus. 

Kui katseklaasis viljastatud embrüo viiakse ema kehasse, on see mosaiikne ehk sisaldab korraga nii normaalseid kui ka kõrvalekaldega rakke. Varasemad uuringud on näidanud, et samasugust mosaiiksust esineb ka in vivo ehk ema kehas viljastunud embrüote puhul, kuid katseklaasis viljastatud embrüotes esineb neid rohkem. 

See ongi tõstatanud tulise teema: kas tegu võib olla geneetilise riskiga ka sündivale lapsele? 

"Isegi siis, kui me kasutame väga tundlikke meetodeid, ei näinud me, et kehaväliselt eostatud lastel oleks mingisuguseid kromosomaalselt muutunud rakuliine nende organismis. Meie uuringu põhjal saab tõesti tõdeda, et kehaväline viljastamine ei kujuta endast meditsiinilist või terviseohtu sündivatele lastele," selgitas professor Salumets. 

Taolise interdistsiplinaarse uuringu jaoks oli vaja lisaks geneetikute teadmistele ka koostööd viljatusravi arstide, günekoloogide, kliiniliste embrüoloogide ja bioinformaatikutega. Uuringus kasutati kogu-genoomi DNA analüüsi metoodikat, mis võimaldab samaaegselt määrata nii haplotüüpe, kui koopiaarvu muutusi.

Fakte kehavälise viljastamise kohta:

• Kehavälise viljastamise korral viljastatakse munarakud katseklaasis, kus embrüo ka oma varases staadiumis areneb. See on maailmas kõige sagedamini kasutatav lastetusravi meetod.
• Kehavälise viljastamise protseduuri abil sünnib Eestis rohkem kui 600 last aastas, mis on 4–5% kõikidest vastsündinutest.
• Paraku õnnestub keskmiselt vaid iga kolmas kehavälise viljastamise protseduur. Põhjusi selleks on erinevaid, üks neist on kromosomaalsed muutused, mis oli ajendiks ka sellele rahvusvahelisele teadusuuringule. 

Teadusajakirjas Nature Medicine ilmunud uuringu taga on Eesti, Belgia, Hollandi ja Soome teadlaste nelja aasta pikkune koostöö. Tegemist on biomeditsiini valdkonnas olulisima ajakirjaga, kus ei ole varem ükski Eesti või Baltimaade teadlane või arst oma teadustööd avaldanud. 

Tegu on sedavõrd olulise uuringuga, et ajakiri on selle ka oma kaanelooks ja -illustratsiooniks valinud. 

Artikkel kannab pealkirja "In vitro fertilization does not increase the incidence of de novo copy number alterations in fetal and placental lineages" ja selle autorid on Masoud Zamani Esteki, Triin Viltrop, Olga Tšuiko, Airi Tiirats, Mariann Koel, Margit Nõukas, Olga Žilina, Katre Teearu, Heidi Marjonen, Hanna Kahila, Jeroen Meekels, Viveca Söderström-Anttila, Anne-Maria Suikkari, Aila Tiitinen, Reedik Mägi, Sulev Kõks, Nina Kaminen-Ahola, Ants Kurg, Thierry Voet, Joris Robert Vermeesch & Andres Salumets.