Ülipikaealised inimesed püüdsid Austraalias asuva uurimisasutuse CSIRO järeldoktori Saul Newmani tähelepanu möödunud suvel. Toona ilmunud analüüsi kohaselt hakkab inimeste iga-aastane risk surra pärast 80. eluaastat järjepanu vähenema. Argitöö raames nisu genoomi uuriv Newman seadis tulemused kahtluse alla. Sõltuvalt kasutatud statistilistest meetoditest sai jõuda teistsugustele järeldustele.

Nüüd avaldatud eelretsenseerimata töö vihjab, et kõige parem ei pruugi olla ka alusandmete kvaliteet. Paljudes tänapäeva tööstusriikides hakati sündide kohta usaldusväärset statistikat koguma alles möödunud sajandi alguses. Newman leidis USA-le keskendudes, et enam kui 110-aastaseks elanud inimeste arv hakkas pärast osariikide väljastavate sünnitunnistuste kasutuselevõttu oluliselt langema. Sõltuvalt osariigist vähenes nende arv 69–82 protsendi võrra. Enne seda koguti infot rahva vanuselise koosseisu kohta rahvaloendustega.

See ei tähenda Newmani hinnangul, et pikaealised valetaksid oma vanuse kohta sihilikult, vaid see võib taanduda mäluprobleemidele ja inimlikele eksimustele.

Lisaks USA-le võttis järeldoktor luubi alla pikaealiste suure arvu poolest tuntud Jaapani ja Itaalia. Suurem osa sealsetest enam kui 110-aastastest elavad omakorda vastavalt Okinawa prefektuuris ning Itaalia lõunaosas ja Sardiinias, mis asuvad keskvõimust kaugel. Mõlemad piirkonnad paistavad ühtlasi siseriiklikult silma keskmisest madalama oodatava eluea ja haridustaseme ning kõrgema kuritegevuse poolest.

Kreekas Ikeria saarel asuvaid ülipikaealisi ühendab lisaks madalale haridustasemele ja sissetulekule suur alkoholi tarbimine ja sage suitsetamine. Newman nentis, et kuigi seal elavad inimesed söövad palju köögivilju ja on tiheda sotsiaalvõrgustikuga, ei lange nende elu teised tahud ideedega inimeste pikaealisuse põhjustest kokku kuigi hästi.

"Suhteliselt madal kirjaoskuse tase ja sissetulek loovad pinnase eksimusteks vanuse kirjapanemises ja pensionipettusteks ning see ka silmapaistvateks vanuseandmeteks. Tundub, et sellele ei pöörata aga enamasti tähelepanu," märkis Newman.

Järeldoktor lisas, et vaatamata Jaapani mainele on registrite pidamisega probleeme neilgi. Näiteks järeldati 2010. aastal korraldatud juurdluse tulemusel, et 238 000 enam kui 100-aastastest olid tegelikult surnud või ei suudetud neid leida.

See seab Newman hinnangul kokkuvõtlikult küsimärgi alla, kas ja kui palju on õppida teadlastel ülivanaks elavatelt inimestelt vananemise aluspõhjuste kohta. Kaugeleulatuvate järelduste tegemist raskendab ülivanaks elavate inimeste väike arv. Kui oma vanuse eksib või valetab vaid iga 1000-s 110-aastaseks elav saja-aastane, oleks neid statistiliselt ikkagi rohkem, kui päriselt 110-aastaseks elanud inimene.

Töö ilmus eelretsenseerimata võrguvaramus BiorXiv.