Probleem püüdis Austraalia Riikliku Ülikooli järeldoktori Saul Newmani tähelepanu lõppeva aasta juunis. Itaalia vanureid uurinud teadlasrühm järeldas, et inimeste suremusrisk langeb pärast 80. eluaastat igal aastal. Tulemused tähendavad, et vähemalt teoreetiliselt ei piira inimeste eluiga mitte miski.

"Kui võtad 100 000 inimest, kes igal aastal münti viskavad, võivad neist mõned ka enam kui 120 korda järjest saada tulemuseks kulli ehk elada veel ühe aasta," selgitas Newman ERR Novaatorile. Mida rohkem inimesi maailmas elab, seda suurem on selle juhtumise võimalus. Suremusriski vähenemise põhjuse leidmisel saaks kasutada teadmist ideaalis vananemise aeglustamiseks või peatamiseks.

Newman uurimuse autorite entusiasmi ei jaganud. "Suremusriski vähenemine sõltub tegelikult väga tugevalt sellest, millega analüüsi alustad. Nende puhul mõjutab seda kaks sisendit. Kui neist ühte kasvõi aasta võrra muudad, hakkab efekt kaduma. Kummalisel kombel valisid nad 861 võimalusest välja just selle kombinatsiooni, mis oli kõige paremini kooskõlas nende tööhüpoteesi, mitte andmetega," laiendas järeldoktor.

See viitab Newmani sõnul, et autorid lootsid jõuda nende jaoks kõige meeldivama lõpptulemuseni. Piltlikult saaks suremusriski ja vanust seostava andmepunktide pilve tõmmata sirge viltuse joone ja see sobituks nähtava trendiga paremini, kui töös kasutatud keerukam mudel.

Samuti leidis Newman ilmunud töö arutluskäiku lahates, et järeldusi saavad mõjutada märkimisväärselt inimlikud eksimused. Kriitikatule alla sattunud uurimuse juhtivautor Kenneth Wachter pidas seda absurdseks. "Kui Newmani mudel ette võtta ja meie andmed sinna sisse panna, sündisid peaaegu kõik meie uuritud 4000 inimest kümme aastat hiljem, kui oli kirjas nende sünnitunnistusel. See pole lihtsalt tõsiseltvõetav kriitika," märkis California Ülikooli emeriitprofessor.

Samuti oli Wachter veendunud nende kasutatud andmestiku kvaliteedis. Professori töörühm toetus pikaealiste vanuse määramisel Itaalia külavanemate peetud kroonikatele ja teistele riiklikku süsteemi jõudnud andmetele.

Newman märkis aga, et tahtlikud ja tahtmatud vead on kerged tekkima. "Alusandmestiku kallutamiseks piisaks juba sellest, kui terve Itaalia peale tekib neid aastas 200–400. 50 pensionipettust, 50 inimest, kes lootsid pääseda sünniaasta võltsimisega oma kodumaa eest võitlema, 50 identiteedivargust ja 50 tahtmatut viga ning tarvilik vigade arv on täis," laiendas järeldoktor. Laiema avalikkuseni ja leheveergudele kõik taolised eksimused alati ei jõua.

Minevikus on näinud maailm värvikaid seda ilmestavaid seiku. Näiteks peeti omal ajal pikka aega maailma vanimaks naiseks ameeriklannat Carrie White'i. Hiljem selgus, et ühes vaimuhaiglas, kus naist hoiti, märgiti naise vanuseks 102 aasta asemel kogemata 116. Sellest ajast peale on Guinessi Rekordite Raamatus rekordi juures märge, et andmed ei pruugi olla usaldusväärsed.

Newman lisas, et pärast 1950. aastaid sündinute seas väheneb suremusrisk kõrges eas oluliselt vähem. Samuti on efekt nõrgem riikides, kus väljastatakse rohkem sünni- ja surmatunnistusi. "Miks peaks sõltuma inimeste eluiga bürokraatidest rohkem kui alusbioloogiast?" küsis järeldoktor retooriliselt. Nõnda nentis ta, et enne otseselt vanusega seotud biomarkeri leidmist seisavad inimeste maksimaalset eluiga leida üritavad uuringud savijalgadel.

Kenneth Wachteri uurimust selle ilmumise järel kritiseerinud Stuart Olshansky, Illinois' ülikooli biodemograafia ja gerantoloogia professori sõnul tõuseks hoopis rohkem noorematele vanuritele keskendumine. "Pigem tuleks välja nuputada, miks alla 100-aastased surevad ja töötada nende elukvaliteeti tõstvate ravimite loomisega. Tähtis on, kui tervena inimesed oma elu lõpuni elavad," laiendas Olshansky.

Praegu elab maailmas ligikaudu 500 000 enam kui saja-aastast. Hinnanguliselt kahekordistub nende arv iga järgmise kümnendiga.

Uurimus ilmus ajakirjas PLOS Biology.