"Tundub, et nad kasutavad ükskõik mida, mis toetab nende nägemust, et inimeste elueal pole piire. Seda tehes õnnestub neil aga kuidagi mööda vaadata alusbioloogiast, mis takistab enamikel inimestel kõrge eani elamist," viitas Stuart Olshansky, Illinois' ülikooli biodemograafia ja gerantoloogia professor ERR Novaatorile saadetud kommentaaris.

Elizabeth Barbi ja ta kolleegide ajakirjas Science ilmunud töö põhineb aastatel 2009–2015 Itaalias elanud vanemaealiste kohta kogutud andmetel. Kokku elas riigis toona 3836 enam kui 105-aastast inimest.

Töörühm leidis, et inimeste muidu kiirenevas tempos kasvav suremus hakkas pärast 80. eluaastat langema. Lihtsalt öeldes, mida aasta edasi, seda väiksem oli nende hulk, kes sellest aastakäigust suri. Pärast 105. eluaastat suremus enam ei muutunud. Keskmiselt surid vanuritest seejärel igal aastal veidi vähem kui pooled.

"Kui suremus ülikõrges vanuses peale 105. eluaastat enam ei kasva ja ajaga muutub olukord järjepanu veidi paremaks – see tähendab, et 1908. aastal sündinutel on veidi paremad väljavaated kui 1890. aastatel sündinutel – viitab see väga tugevalt, et me ei näe praegu inimeste eluea piiri. See ei tähenda, et seda üldse olemas poleks, kuid see pole ka kohe nurga taga," märkis Kenneth Wachter, uurimuse juhtivautor ajakirja Science taskuhäälingus.

Miljardid ja miljardid ja...
Praegu elab maailmas umbes 500 000 enam kui saja-aastast. Hinnanguliselt kahekordistub nende arv iga järgmise kümnendiga. Nii kasvab iga aastaga juba puhtstatistiliselt võimalus, et neist üks elab näiteks 130. eluaastani. Ligikaudse arvutuse kohaselt alusel peaks jõudma selleks aga esmalt 105. eluaastani peaaegu 170 miljonit inimest.

"Selleks pole vaja miljardeid inimesi. Peale selle on väga võimalik, et tulevikus väheneb vanusest tingitud suremus veelgi umbes samal viisil, kui me näeme praegu inimeste keskmise eluea pikenemist," leidis uurimusega otseselt mitte seotud Siegfried Hekimi, vananemise alusmehhanisme uuriv McGilli ülikooli bioloogiaprofessor.

Uuringu järeldused on järsus vastuolus 2016. aastal ajakirjas Nature ilmunud tööga. Uurimuses pandi tähele, et mõne üksiku erandiga pole pärast 1990. aastaid kasvanud ükskõik millisel aastal surevate inimeste maksimaalne vanus 115. eluaastast kõrgemale. "Muidugi ei paneks ma selles osas pead pakule. Teaduses ei saa mitte kunagi midagi täiesti kindlalt ennustada, kuid ma ei näe hetkel midagi murdelist, mis võiks maksimaalset eluiga oluliselt kergitada," nentis uurimuse esimene autor Brandan Milholland Albert Einsteini meditsiinikolledžist toona ERR Novaatorile.

Värskelt ilmunud tööd kommenteerides märkis Milholland, et mõnes mõttes on järeldused loogilised. Suremusrisk kasvab täiskasvanueas iga kaheksa aasta kohta keskmiselt kaks korda. Pikas perspektiivis pole selline kasv lihtsalt jätkusuutlik. "Praeguses töös esitletud mudeli kohaselt lõppeb aga suremusriski kasv vanemas eas järsult ja jääb siis samaks. See on juba väga ebatõenäoline," viitas teadlane.

Tõsi, avaldamise järel sattus ka Milhollandi ja ta kaaslaste uurimus terava kriitikatule alla. James Vaupel, vastilmunud töö üks autoritest nimetas seda isegi kõige kohutavamaks teadustööks, mida ta mainekast teadusajakirjas eales lugenud on. Kriitikaga ühines toona ka Siegfried Hekimi. "Juba alusandmed olid kehvad. Veel rohkem võis kritiseerida nende statistilisi meetodeid, mis olid lihtlabaselt valed. Seda ei saa kuidagi teistmoodi sõnastada," meenutas bioloogiaprofessor.

Eriti häirivaks pidas Hekimi enne ja pärast 1995. aastat surnud inimeste järsult kahte lehte löömist. Samal põhjusel võib jääda mulje, et kaugushüpperekordid pole viimase 40 aasta jooksul võrreldes varasema ajaga oluliselt paranenud. Samas puudutas toonane kriitika veel peamist põhjust, miks on inimeste eluea võimaliku piiratuse kohta raske öelda midagi kindlat. Ülikõrge vanuseni elab äärmiselt vähe inimesi. Selle põhjalt kaugeleulatuvate järelduste tegemisse peab suhtuma ettevaatlikult.

Ent isegi uue uuringu kriitikud tunnistasid, et Elizabeth Barbi töörühm on koostanud edasisteks uuringuteks suurepärase andmebaasi. "Varasemast suurema ja usaldusväärse andmestiku loomine vanemaealiste suremuse hindamiseks on hea asi. Ükskõik, kes seda teeb. [...] Akadeemiliselt on huvitav näha, kuhu debatt suremuse üle edasi liigub. Pikas plaanis pole sellel mingit vahet, sest valimid on sedavõrd väikesed. Ja need on väikesed, sest eluiga on piiratud. Nagu mu lapsed mulle kunagi ütlesid: "No halloo!"", arutles Stuart Olshansky.

Lühem, kui tervem elu
Siegfried Hekimi nentis, et ajakirjas Science ilmunud töö põhjal pole võimalik öelda midagi selle kohta, miks mõned inimesed sedavõrd kaua elavad ega ka selle kohta, miks pikaealiste seas suremus väheneb

"Sellele vaatamata ümbritseb sajast aastast kauem elanud inimesi veidrat sorti aura. Me kõik mõtleme, et kas oleme 115-aastasena elus. Selle asemel, et olla rahul 95. eluaastani kasvanud keskmise elueaga. Ühtlasi unustame, et pikaealistel aitavad elada nii kaua täpselt samad "imerohud" ja mugavused , mis kergitavad meie kõigi keskmist eluiga," mõtiskles bioloogiaprofessor. Seega, inimesed võiksid kanda enda eest sama hästi hoolt 80 aasta vanuselt kui 105-aastaselt.

Uurimuse juhtivautor Kenneth Wachter pidas üheks võimalikuks põhjuseks head geenikomplekti, mis muudab inimesi tervikuna vastupidavamaks. "Üksikute geenide mõju ei pruugi olla nooremas eas kuigi suur. Nende mõju on aga akumulatiivne. Mida aeg edasi, seda rohkem natukene kehvemate geenialleelidega inimesi sureb. Lõpuks jäävadki alles inimesed, kelle genoom on kasulikest geenidest rikastunud," selgitas professor. Inimesed saavad aga tüüpiliselt järeltulijaid enne 30. eluaastat. Nõnda pole lootust, et sellised head geenialleelid populatsioonis laiemalt levivad.

Samal põhjusel tuleks Olshansky hinnangul uurida inimesi vahetumalt puudutavate probleemide lahendamiseks pigem alla 100-aastaseid. Hea geenikomplekti mõju pole võimalik matkida populatsioonis laiemalt kuigi hõlpsalt. "Kasulike ravimeetodite loomiseks tuleks eeskätt välja nuputada, miks alla 100-aastased surevad ja otsida seejärel võimalusi nende vananemise aeglustamiseks, et neil oleks vähemalt võimalus elada kauem ja tervemana," viitas Olshansky.

Hekimi rõhutas, et inimeste maksimaalse eluea pikkuse leidmiseks ei piisa vaid statistika ja demograafiliste näitajate uurimisest. Nende kõrval tuleks pöörata pilk vananemise taga olevatele bioloogilistele alusmehhanismidele. Enne seda pole laiema vaidluse raugemist oodata.