Eakatest ei peaks rääkima kui probleemist, vaid kui võimalusest ({{commentsTotal}})

Eakatest ei tohiks luua vaid abivajajate kuvandit.
Eakatest ei tohiks luua vaid abivajajate kuvandit. Autor/allikas: Jeanne/Creative commons

Eakatest ja vananevast ühiskonnast kuuleme meedia kaudu ikka ennekõike problemaatilises võtmes – kuidas aina kasvav kõrges vanuses tuge vajavate inimeste segment ühiskonnas aina painavama koormana tööealise elanikkonna turjal lasub. Kuidas tegelikult on ja kuidas kuvandit muuta, arutleb Tallinna Ülikooli kirjandusteaduse magistrant Maarja Helena Meriste.

Mis oli viimase 60-aastaste ja vanemate festivali kavas? Apteekri infotund eakate korduma kippuvatest küsimustest, loengud ortopeedilistest käeprobleemidest, veenilaienditest ja diabeetilisest jalast, uneprobleemidest, uriinipidamatusest, tervise regulaarsest kontrollist, hammastest, söömisest, taimeravist. Sellise näite on toonud Tallinna Ülikooli Eesti demograafia keskuse teadur Tiina Tambaum arvamusartiklis.

Kas tõesti väärivad tänapäeva eakad ainult abivajaja kuvandit?

Terviseprobleemid on vaid üks loomulik nähtus vananemise juures, mis ei tohiks nõnda suurel määral mõjutada arusaama kellegi väärtusest ja väärikusest.

Folklorist Marju Kõivupuu sõnul on tänapäeva Eesti vanurite probleemidel kolm peamist põhjust, mis kõik on taandatavad peresidemete lõdvenemisele. Põlvkonnad ei ela enam koos, inimeste maailmamudel on individualistlikum kui varem ning oma jälje on jätnud ka hargmaisus: pole üldse haruldane, et noored rajavad kodu ja perekonna oma vanematekodust tuhandete kilomeetrite kaugusele. Nõnda muutuvadki kaugel elavad vanemad ja vanavanemad enam probleemiks kui toeks.

Tänapäeval eeldatakse, et kui lapsed saavad täiskasvanuks, kolivad nad eraldi elama. Veel sadakond aastat tagasi oli eesti taluperedes tavapärane, et vanavanemad elasid laste ja lastelastega ühes majapidamises, hoidsid lapsi ja kodu, tegid käsitööd ja kõike muud, mis vähegi jõukohane. Nii tegid nad olulise osa neist ülesannetest, mille jaoks tänapäeval kasutatakse tasulisi teenuseid. Kuid eksitav on mulje, et endisaegsetes suurperedes oli vanem põlvkond vaid kasulik tööjõud.

Ka perehierarhias olid nad enam austatud oma kogemuste ja teadmiste tõttu. Kuni vanaperenaine veel elus oli, kaalus tema sõna noorperenaise omast rohkem. Meenutagem ka vana targa inimese kuvandit kirjandusest. Kitzbergi "Libahundi" pime vanaema oli omamoodi kõige targem tegelane: see, kes nägi, mida teised näha ei suutnud, oli füüsilisest hääbumisest hoolimata perekonna moraalne kompass.

Tänapäeval küsitakse aga nõu ennemini Google'ilt kui vanaemalt-vanaisalt. Kummalisel kombel on fragmentaarne siit-sealt kaheldava kvaliteediga infoallikatest kokku korjatud info kuidagi atraktiivsem kui vanemate-vanavanemate tarkused.

Järgnevalt pakun välja mõne võimaliku lahenduse, kuidas eakaid ühiskonnas rohkem väärtustada ja nende tugevusi kõigi jaoks paremini ära kasutada.

Külakorda käimine ehk kogukond hoolitseb

2011. aasta rahvaloenduse järgi elab Eestis 39,3 protsenti  üle 65-aastastest. Kuidas sellest tulenevate väljakutsetega toime tulla? Kui õppida minevikus toiminud sotsiaalsetelt süstemidelt, on märksõna kogukond.

Võrreldes Eestiga on Põhjamaades palju rohkem tegevuspiirangutega eakaid, kes elavad üksi – riiklik tugiteenuste süsteem on seal lihtsalt niivõrd efektiivne.

Eestis aga vajavad vanemaealised palju enam mitteformaalset tuge pere- ja kogukonnalt, sest kohalikud omavalitsused suudavad tugiteenuseid pakkuda vastavalt võimalustele, mitte vajadustele. Selleks et lähipereliikmed elavad tihti geograafiliselt kaugel, tulekski laiendada vaadet lähipereliikmetelt kogukonnale.

Veel 19. sajandi lõpul oli eesti külades kasutusel omapärane kogukondlik hoolekandesüsteem, mida nimetati külakorda käimiseks. Sisuliselt tähendas see, et ühe küla majapidamised pidid nädala-paari kaupa kordamööda küla toimetulekuraskustega inimesi võõrustama: peavarju ja söögipoolist pakkuma, võimaluse korral abitöödele võtma.

2015. aastal tehti Eestis arendusuuring, mille eesmärk oli kaardistada kohalikes omavalitsustes eakatele suunatud ja kättesaadavad kogukonnategevused, mis toetavad üksi elavate eakate võimalikult iseseisvat toimetulekut.

Uuringu üks kaaskoostajatest, Tallinna Ülikooli sotsiaaltöö dotsent Marju Medar vahendab uuringu raportis, et kogukonnaks peetakse üksteisega seotud inimeste gruppi, kellel on ühised huvid ja väärtused ning kes tegutsevad ühiste eesmärkide nimel.

Olulisena on välja toodud ka koostöö, toetamise ning geograafilise lähipaiknemise aspekt. Geograafilistest ja veresidemetest olulisemaks peetakse aga jagatud vaimset ruumi ning valmidust – isegi vajadust – materiaalsest tasust sõltumata kogukonna heaollu panustada.

Selleks, et ennetada vanurite sattumist hooldusasutustesse, on esmalt vaja tagada abi põhivajaduste rahuldamisel, näiteks transporditeenus, toidu kojutoomine, abistamine kodutöödel, abi apteegis käimisel jms. Selles osas on mitmel pool abi olnud piirkonna päevakeskustest, kogudusest, valla sotsiaaltöötajatest ja tugiisikutest, ka vabatahtlikest.

Seda kõike täiendavad erinevad kogukonnapõhised praktikad, näiteks huviringid, ühingud ja seltsid, mis sarnaste huvidega eakaid kokku toovad; ennetustegevusi tutvustavad töötoad (esmaabi jms teemadel), raamatukogude olemasolu ja sealsed üritused; vestluspinkide loomine kortermajade ette; naabrivalve; elukestva õppe võimalused ning üksielavate eakate ühiskodud.

Eakate kogukonda kaasamine ei seisne ainult nende abistamises või nende meele lahutamises – teatavasti ei mõju abisaaja kuvand kuigi positiivselt inimese tegutsemistahtele. Ka nemad soovivad kogukonda panustades kasulikud olla.

Ülalnimetatud uuringust selgus, et eakad, kes vabatahtliku abiandmise korras väljaspool perekonda tegutsevad, on eluga rohkem rahul. Osalt on see seotud sellega, et vabatahtlik tegevus ennetab inimese sotsiaalsesse isolatsiooni sattumist ja hoiab ta aktiivsena.

Muudame arusaama vananemisest

Tegutsemisvõimaluste olemasolu eakatele on seda enam oluline teema, et mida aeg edasi, seda kõrgema eani ollakse terved ja aktiivsed. Eesti Demograafia keskuse projektijuhi Liili Abuladze sõnul on viimasel ajal kerkinud esile mõiste "edukas vananemine" (successful aging). See tähendab, et tervelt elatud eluaastad kasvavad kiiremini kui eluiga. Selleks, et see iseenesest rõõmustav tendents ka reaalselt positiivse väljundi leiaks, tuleb aga ka aktiivselt panustada ühiskondlike mõttemallide muutmisse.

Veel mõni kümnend tagasi polnud näiteks sugugi nii tavapärane, et ühes perekonnas on korraga neli põlvkonda, kes kõik aktiivsed ja elujõulised. Tänapäeva vilkad 70aastased on tihti juba vanavanavanemad. Seda enam on oluline, et vanemate inimeste osalemist ühiskonna- ja pereelus peetakse loomulikuks. Neil põhjustel on viimastel aastatel palju tähelepanu saanud vanuseline diskrimineerimine ja võib öelda, et vananemise käsitlus on tasapisi muutumas haigus- ja meditsiinikesksest lähenemisest avaramaks.

2016. aastal koostatud uurimus pensionisüsteemide väljakutsetest sedastas, et vanaduspensioni ea tõstmine on riigi peamine lahendus, kuidas toime tulla vananeva rahvastikuga.

Muutused Eesti pensionisüsteemis on aga näidanud, et selle asemel, et inimesed aktiivselt kauem tööd teeksid, on suurenenud puudest tingitud pensionitoetuste ehk töövõimetuspensioni maksmine.

Miks nii? Lähiminevikustki mäletame, et seoses plahvatusliku tehnoloogilise arenguga kadus taasiseseisvumisaja alguspoolel suur hulk lihttöid ning väga palju veel töövõimelisi vanemaealisi jäi tööta, mis riigile tähendas omakorda lisakoormat erinevate toetuste maksmise näol. Tegevuseta inimene jääb kergemini haigeks, öeldakse.

Lisaks riigi reformidele on vaja, muutusi tööturu, et tööandajad palkaksid vanemaealisi. Muidugi võib tööandja peljata vanema inimese võimalikku vähem vastupidavat tervist ja vaevalist ümberkoolitumist – kuid tegelikult pole palju reaalset alust väita, et need hirmud oleksid põhjendatud.

Vanus ei vabasta õppimisest

"Vanus ei ole näitaja, mis vabastaks õppimisest (tervislik seisund vabandab)," kommenteerib Tallinna Ülikooli Eesti demograafia keskuse teadur Tiina Tambaum. Kui inimene tunneb, et ta saab teha midagi, mis on päriselt vajalik, on ta valmis ka õppima.

Tambaum on selle vastu, et kõiki vanureid ühtmoodi näiteks sotsiaalmeediat või e-maili kasutama õpetada, kui see inimesele vajalik või huvitav pole. Kõige parem on, kui uute asjade õppimine ja noorte ning vanade vaheline koostöö sünnib loomulikust vajadusest ja isiklikul tasandil – näiteks saab lapselaps õpetada vanaisa kakukaamerat vaatama.

Kuidas vanad noorte heaks midagi teha saaksid – neid võimalusi on Tambaumi sõnul veel vähem, kuid ühe positiivse näitena võib näiteks tuua projekti Šotimaal asuvast Auchterarderi kogukonnakoolist, kus vanemad vabatahtlikud toetavad õpilasi koolitöödes.

Tiina Tambaum on ka eakatele suunatud mälutreeningute ja koolitustega tegeleva MTÜ 65B asutaja ja eestvedaja. MTÜ missioon näha vanemaealist inimene kui arenevat ja arendamist vajavat isikut, vastandina või vastukaaluks tegevustele, mis seostavad vanemat elanikkonda vaid ravi, hoolekande ja meelelahutamisega.

Ühiskonnas on levinud käitumine, et me imestame ja ahhetame, kui vanem inimene käib eluga kaasas, ja ei imesta ega ahheta, kui ta seda ei tee.

Oodatava eluea pidev kasv on loonud olukorra, kus pensioniikka jõudnud inimesel on ees veel vähemalt neljandik elust. Tänapäeval pole vanust, millega õigustada inimese nn elust välja kirjutamine. Areng on isikliku elurõõmu alus ning ühiskonda panustamise eeldus.

Omastehooldust peaks asendama ametlik hoolekanne

Siiski ei saa kaasamispoliitika meeleolus ära unustada, et alati on ka piiratud tegutsemisvõimega inimesi, kelle olukord pole praeguses Eestis kindlasti laitmatu.

Eestis on võrreldes teiste Euroopa riikidega (SHARE programmis osalejatest - The Survey of Health, Ageing and Retirement in Europe) 8% enam erinevate tegevuspiirangutega inimesi, kes ei kasuta ühtegi sotsiaalteenust.

Need on aga tegelikult inimesed, kes vajavad formaalset abi. Eesti KOV-d pakuvad formaalseid teenuseid vastavalt võimalustele, kuid mitte vajaduspõhiselt.

Eestis tarbitakse kordades rohkem toidu kojutoomise teenuset, kui teistes SHARE riikides. Selle põhjuseks võib olla Eesti hajaasustusest tulenevad iseärasused ehk vajadus saada toit kätte kaugemates piirkondades, kus ei ole poode.

Kuna Eestis on leibkonnaväline abi kõrgel tasemel, siis mitteformaalsed abistajad pakuvad tihti isikuhoolduse abi ning formaalse teenuse poole pöördutakse alles siis, kui mitteformaalsed abistajad on tõsises hädas.

Ka omastehoolduse teemaga on seotud erinevad probleemid, näiteks suur füüsiline koormus, piiratud võimalused tööl käimiseks ja oskuste puudus. Suure hooldusvajaduse tõttu lahkuvad ka naised enne pensioniiga tööturult. Hooldajana tegutsemise käigus võib ka neil tekkida terviseprobleeme, mistõttu  võivad nad lõpuks ka ise abi.

On selge, et vanemaealistel, kes saavad kasutada abiteenuseid, on parem elukvaliteet ning vähem depressiooni sümptome.

Hooldajad vajavad ka puhkust

Hanna-Stiina Heinmets on SA EELK Tallinna Diakooniahaigla tegevusterapeut, kes on ka MTÜ Elu Dementsusega aktiivne liige. Hanna-Stiina suhtub oma töösse imetlusväärse entusiasmiga ning samasuguse kire ja säraga silmis kirjeldab ta oma maja patsientide edusamme räägib ka kitsaskohtadest hooldusravivaldkonnas meie ühiskonnas.

Hanna-Stiina kirjeldab, et dementsete patsientidega, kus lähedased või meditsiiniastused ei saa enam dementse patsiendi erivajadustega hakkama ning patsiendil ei ole enam kohta, kus turvaliselt olla. Isegi kui leidub raviasutus või hooldushaigla, kes vajalikku teenust pakub, ei pruugi omastel olla taha ning vastavas vastavas asutuses voodikohta.

Hanna-Stiina sõnul vajavad dementsed patsiendid ennekõike kindlat päevakava ja rutiini. Oluline on, et haigetega töötav personal oleks läbinud spetsiifilise väljaõppe ja omaks teadmisi patsientide diagnoosiga seonduvatest erivajadustest. Paraku on hooldushaiglates sageli puudu koolitatud abikätest ning ka koolitajaid on raske leida.

Perekond, kelle lähedane on haigestunud, vajab esmalt diagnoosi kohta infot ning seejärel olukorra kaardistamist. Eestis on hetkel puudu ühtne infosüsteem, mis oleks kättesaadv lisaks arstile ka lähedastele ning medpersonalile, kes puutub kokku patsiendiga. Samuti ei ole konkreetset instantsi, kes lisaks olukorra kaardistamisel juhendaks ning korraldaks eriavajadusega eakate hooldamist ning vajadusel ka ravi.

Dementseid hooldavad perekonnad tunnevad sageli puudust puhkusest. Kahjuks on selle kohane tugisüsteem puudulik. Napib inimesi, kes oleksid valmis sellise probleemiga silmitsi seisvaid perekondi abistama. Lõuna-Eesti näitel oleks sellistel perekondadel ja üleüldse ühiskonnas dementsete eakate hooldamisel abi päevakeskustest. Tartus pakub sellist teenust SA Tartu Vaimse Tervise hooldekeskuse päevakeskus.

Vajadus tugiteenuste ning toetuse järele on pannud usinelat tööle vabatahtlikeud. Paar aastat tagasi asutasid kolm inimest MTÜ Elu dementsusega, mis on grupp Facebookis ja millega on liitunud mitukümmend inimest, kes hoogsalt otsivad lahendusi ja võimalusi nõrkade kohtade tugevdamisele dementsete eakatega seonduvates valdkondades.

Eesmärk on koos luu ja disainida erinevaid ühiskondlikke projekte. Koos on loodud näiteks tugigrupid lähedastele, millest on perekondadele ja eakatele suur abi.

Ministeeriumil on plaan lähiajal luua dementsuse kompetenstikeskus, mille eesmärk on infot ühtlustada ning muuta see kättesaadavamaks ja konkreetseks. Praegu on selgus teenuste pakkumise valdkonnas puudu. Oluline on ka koosloome väljaarendamine: perekonna, perearsti, eriarsti, KOVi, hoolekandeasutuse ja kogukonna vahel. Tuleb tõsta ühiskonna teadlikkust nii haigusest kui võimalustest, kuidas toimida näiteks olukorras, kus dementne eakas kordab oma tegevusi ise seda teadmata.

Hanna-Stiina Heinmets leiab, et eakatele on võimalikult pikk kodusolemine ning iseseisvalt toimetamine vaid kasuks. Dementsuse korral, kus eakas püsib aktiivsena ning tuleb endaga toime, võiks kasuks olla osaline päevakeskuse tugi. Samuti võiks ka dementsete eakate puhul olla abiks toetatud elamisest.

Artikkel on valminud Tallinna Ülikoolis ELU projekti raames tehtud grupitööst.

Toimetaja: Marju Himma



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: