Kriitiliseks tiivalöögiks võib olla meie 11-miljardilise riigeelarvega võrreldes tühine summa, 30 miljonit eurot aastas. Just see summa on puudu paljuräägitud ühiskondliku teadusleppe täitmisest.

Olete näinud, kuidas peopessa langenud helves muutub hetkega veetilgaks? Vesi teekannus keeb? Igale füüsikuhakatisele õpetatakse, et tegu on faasisiirdega, kus aine olek muutub. Vahel räägitakse faasisiirdest ka ühiskonnas, majanduses, ökosüsteemis. Eesti majandus on praegu faasisiirdes.

Palgad on tõusnud tasemele, kus vanamoodi enam tegutseda ei saa, aga uutmoodi veel hästi ei oska. Oleme väljumas keskmise sissetulekuga allhankemaa näoga ettevõtlusest. Oma unistustes tahame jõuda suure väärtusega lõpptoodete tootjaks.

Lõpptoote tootja elu pole kerge. Ta peab päev-päeva-järel tegelema tootedisaini, turundusega, väga kalli tööjõu hankimise-hoidmise ja selle kestva koolitamisega. Kõige suuremat tulu toovad keerulised tooted, mille loomine eeldab mahukat teadustegevust: ravimid, aparaadid, seadmed, keerulised materjalid, komplekssed teenused, targad IT-tooted, robotid, tööstusseadmed.

Füüsikast teame, et faasisiirdes võib väga suure muutuse teostamiseks vaja minna vaid üsna väikest tõuget, n-ö liblika tiivalööki. Sarnane olukord valitseb praegu Eesti majanduses.

Palgasurve, akumuleerunud kogemus iduettevõtlusest, esimesed edukad teadusmahukad mitte-IT-ettevõtted (Cleveron, Elcogen, Skeleton jt), investorite ja ettevõtjate muutunud meelsus, aga ka edukas põhi- ja kõrgharidussüsteem ning kvaliteetne teadus on meile toonud faasisiirde.

Praegu on hetk, mil piisaks üsna väiksest tõukest, et see siire teoks saaks. Kui jätame selle võimaluse kasutamata, siis võib järgmine ponnistus olla palju kallim või isegi edutu, näiteks, kui me ei suuda oma ajude väljavoolu tagasi sissevooluks pöörata. Sest nagu omal ajal võis leida igast sadamast Eesti meremehe, nii võib tänapäeval leida igast maailma tippülikoolist Eesti teadlase.

Milline on see kerge löök pehmesse kohta, mis paneks meid jooksma õiges suunas?

Esiteks, ettevõtlussektori teadus-arendustegevus peab tõusma uuele tasemele. Kui iduettevõtjale pole selle tegevuse olulisust vaja tõestada, siis on veel tööstusharusid, kus teema olulisust pole mõistetud. Peame korra majja saama ettevõtete teadus-arendustegevuse statistikaga, mis on veel väga puudulik. Statistikavormide täitmine on ettevõtjale väga tüütu, aga riigi statistikata pimejuhtimine pole kellelegi kasulik.

Meenutan, et paljud investorid hindavad oma investeeringute sihtriikide puhul riigi innovaatilisust väga kõrgelt. Kõiksugustes inno-edetabelites on aga väga olulisel kohal riigi teadus-arendustegevuse suhtarvud.

Teiseks, Eestis ettevõtluses domineerivad mikroettevõtted, mis on efektiivse teadus-arendustegevuse jaoks liiga väikesed. Peame ettevõtteid konsolideerima suuremateks ja ka looma toimivad teadus-arendusklastrid, mis suudavad paljude ettevõtete teadus-arendustegevuse ühendada.

On väga oluline, et teadusmahukad ettevõtted koonduksid jõulisemalt alaliitudesse, et oma arvamused nii riigile kui meediale kuuldavaks teha.

Kolmandaks, Eesti ettevõtjad on juba praegu väga tublid teadus-arendusrahade taotlejad Euroopa Liidu programmidest, näiteks Horisont 2020. Kui riik paneks siin oma toetava õla alla, siis võiksime näha veel palju vingemaid arve. Numbrid numbriteks, EL raamprogrammi projektid pakuvad suurepäraseid võimalusi välispartnerite leidmiseks ja enda reklaamimiseks.

Näiteks tüüpilisel Eesti väikeettevõttel on peaaegu lootusetu saada otse jutule mõne Saksamaa suurettevõttega. Aga läbi ühise teadus-arendusprojekti on nii mõnigi meie ettevõte endale suure sõbra ja hea turu leidnud.

Siiski, ettevõtlus üksinda faasisiirdega hakkama ei saa. Kriitiline lüke peab tulema ka avaliku sektori teaduse poolt. Avaliku sektori teadusel on teadusmahuka majandusega riigis mitmeid rolle. Näiteks on see nagu üks suur segumasin, kus kohtuvad erinevad ideed, mis ühes ettevõttes kunagi kohtuda ei saa.

See on mõnel juhul katalüsaator ja abiline, mis võimaldab teostada ettevõtluse jaoks liiga riskantseid ideid. See võiks olla ka suur puhver, mis kiire majanduskasvu aegadel annaks teadlasi juurde ettevõttlusse ja kehvematel aegadel pakuks neile varjualust.

Loomulikult, avaliku sektori teaduse kõige suurem roll on kanda oma teadmisi-oskusi üle üliõpilastele ehk tagada kvaliteetne kõrgharidus. Ilma selleta poleks meil targa majanduse jaoks hädavajalikku tööjõudu: tublisid teadlasi, insenere, tehnolooge, disainereid, tarku turundajaid. Eesti teadlane on juba praegu paljudelt parameetritelt tublim näiteks Prantsuse või Soome teadlasest. Siiski, just rakendusteadustes paneb võimalustele piiri ette raha hulk.

Kui Eesti teadlane suudab välja teenida teadusliku viitamise ligi kolm korda odavamalt kui Soome teadlane, siis laborit kolm korda odavamalt ehitada ei ole võimalik. Plastiliinist uue toote prototüüpi ei ehita, selleks on vaja laboreid, aparaate, preparaate, abitööjõudu.

Arusaamine praeguse majanduse kriitilisest faasisiirdest ajendas ettevõtjaid eelmise aasta detsembris koos erakondade ja teadlaste esindajatega allkirjastama teadusleppe. Teadusleppe täitmine nõuaks järgmise kolme aasta jooksul igal aastal juurde 47 miljonit eurot. See on suur raha, aga võrreldes rohkem kui 11-miljardilise ja kiirelt kasvava riigieelarvega pole see ületamatu.

Aga see summa suudaks oluliselt kiirendada meie majanduse jõudmist uude, targemasse ja rikkamasse faasi. Nutikas majandus pole vaid ettevõtjate ja teadlaste unistus.

Meie demograafiline olukord on selline, et töötavate inimeste arv pensioni- ja sotsiaaltoetuse saajate kohta kahaneb hirmkiirelt. Ilma praegusest nutikama majanduseta ei suuda me juba 10-20 aasta pärast ka praegusel tasemel pensione ja sotsiaaltoetusi tagada. Ainult nutikas majandus tagab meile piisavad sotsiaalsed tagatised, aga ka kvaliteetse põhi- ja kõrghariduse ning hästitoimiva tervishoiusüsteemi.