Toidupettuse ABC: meelõhnalisest meest Poola-Peipsi sibulateni ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Toidu päritolu peab olema läbipaistev ning selle tarne ning töötlemisprotsess peab olema jälgitav. Ehk ostjale peab toidu päritolu olema selgesti, arusaadavalt ja ausalt märgitud.
Toidu päritolu peab olema läbipaistev ning selle tarne ning töötlemisprotsess peab olema jälgitav. Ehk ostjale peab toidu päritolu olema selgesti, arusaadavalt ja ausalt märgitud. Autor/allikas: Adem Djemil / Unsplash

Toidupettus pole midagi uut, ehkki kui see juhtub, tuleb see Eesti inimestele jätkuvalt üllatusena. Õigupoolest on toidupettus üsna sage, kuid kuna seda on keeruline ja kulukas tuvastada ning alati pole inimeste tervisele tõsist ohtu, jääb suur osa toidupettuse ja pahatahtliku võltsimise juhtumitest tuvastamata.

Eesti inimesele võib ehk kõige mõistetavam olla näite, et turul müüakse Eesti maasikate või õuntena Poola omi või märgistatakse öko märgisega toodet, mis seda ei pruugi olla.

Toidu võltsimisest ja pahatahtlikust võltsimisest on hea eestikeelse teaduspõhise artikli kirjutanud Eesti Maaülikooli toiduohutusega tegelevad teadlased Katrin Laikoja ja Mati Roasto ning selle abiga püüabki ERR Novaator koos Vikerraadioga saada ülevaate, mis toidupettus on, kuidas see avaldub ja kas midagi üldse saab ette võtta. Pikemalt saab teema kohta kuulata Vikerraadio saadet "Huvitaja" neljapäeval kell 10.

Toidu võltsimise puhul ei vasta toit teatud nõuetele või normidele. Näiteks on traditsioonilisse alkohoolsesse jooki segatud vett või muud vedelikku, et seda oleks koguseliselt rohkem. Toidupettus on aga mis tahes toidu tootmise, töötlemise või turustamise käigus tehtud teadlik pettus, mille eesmärk on saada majanduslikku kasu või hoopis tekitada tervisekahju seda näiteks ebaõigelt märgistades või koostisosi muutes.


Toidupettuse näiteid läbi aegade

  • 13. sajandi alguses kehtestas kuningas John Maata toidupettuse alased seadused, mis keelasid lahjendada veini veega, lisada tuhka piprapulbrisse, kriiti jahu sisse või kasutada leiva sees herneid ja ube.
  • USA Toidu- ja Ravimiamet (FDA) hakkas 19. sajandil tarbijaid kaitsma šarlatanide eest, kes petsid vastuvõtlikku rahvast "alkeemiatoodetega", nt tembitud toonikute ja (ime)eliksiiridega.
  • 1888. aasta 1. veebruaril rajas Eestis Tartu Ülikooli professor Johann Georg Noël Dragendorff farmaatsiainstituudi juurde analüüsijaama, mis pidi tegema toiduainetele sanitaarset järelevalvet. Vajadus selle järele tekkis, kuna müügile tuli tarbeesemeid, näiteks tapeete ja kangaid, mis võisid sisaldada mürke. Samuti oli vaja teha sanitaarkontrolli piimale, võile, teele ja äädikale, mida üha kasvava kaubanduse tingimustest järjest enam võltsiti.
  • 1981. aastal müüdi Hispaanias tööstuslikku rapsiseemneõli oliiviõlina ning selle tagajärjel haigestus 20 000 inimest, suri 300.
  • 2012.–2013. aastal leiti Euroopa riikide lihatoodetes hobuseliha. Seda peetakse ohtlikuks, kuna hobuseliha võib sisaldada põletikuvastaseid ravimid, mis on inimesele ohtlikud ning mida inimestele mõeldud ravimites näiteks kasutada ei tohi.

Mõistagi võivad kõrvalekalded toidus tekkida ka inimliku eksimuse või seadme rikke tõttu ning toidu kvaliteet kannatab selle pärast. Kui tegevus võib olla ka tahtlik.

Toidu tahtmatu ja tahtliku võltsimise valdkonnad ning ennetamise meetodid, erinevate internetiallikate põhjal. Autor: Laikoja ja Roasto 2018

Hollandi toiduohutuse uurija Annemieke Pustjens on oma kolleegidega toonud toidupettusena sellise loetelu:

  • vale märgistamine;
  • toodete lahjendamine;
  • kvaliteedi probleemide varjamine;
  • kaubamärgi võltsimine või kaubamärgiga kaitstud originaaltoodete järeletegemine;
  • koostisosade asendamine;
  • tunnustamata lisaainete ja lisandite kasutamine;
  • varimajandus (litsentside ja aktsiiside tasumata jätmine), vargused, diversioon.

Millega petetakse?

Suurem osa toidupettustest on seotud toidu koostisosade asendamise, lahjendamise või kvaliteediprobleemide peitmisega. Samuti võib seesugune toit sisaldada tootele mitteomaseid koositsosi või suisa keelatud aineid.

Samuti pannakse toiduainetesse mitteautentseid koostisosi. Nii võib näiteks granaatõuna mahl olla hoopis suures osas asendatud viinamarja mahlaga või toode võib kanda mee nime, kuid sisaldada hoopis glükoosi, fruktoosi või mee aroomi.

Toidu koostisosade asendamise näide keelatud ainega on see, kui vürtsides ja maitseainetes on kasutatud vähki tekitavat värvainet Sudaani punane.

Üks liik toidupettust käib loomse toidu päritolu võltsimise kaudu. Siia alla kuulub viimastel aastatel palju kõneainet pakkunud hobuseliha skandaal. Kuid on ka näited, kus saastunud veekogudest püütud kala jõuab inimeste toidulauale. See võib sisaldada näiteks elavhõbedat või kaadmiumi, mis põhjustavad lootel arenguhäireid.

Petta saab ka toidu geograafilise päritoluga. Siin on lihtne näite, mida ka Eestis võib tulla ette: poelettidele võib Eesti maasikate pähe saada hoopis Kreeka või Leedu omi, naaberriikide õunu või Poola sibulaid Peipsi-ääre sibulate asemel.

See on põhjus, miks toite kaitstakse geograafilise tähisega, sh näiteks taaskord Peipsi sibul, millel on oma geograafilise piirkonna toidukvaliteedikava.

Petetakse ka toidu tootmise viisidega. Näiteks mahepõllunduse sildi all müüakse tavameetodil kasvatatud toitu. Samuti võib n-ö sildipettust esineda puurikanade vs vabapidamisel kanade või kasvanduses vs metsikult kasvanud kala puhul.

Kas midagi saab üldse teha?

Kuigi toidupettust defineeritakse majandusliku kasu saamise kaudu, siis on selle mõju märksa laiem. Näiteks toidupettusesse sattunud geograafilise tähisega toode kahjustab nii selle toote, tootjate kui ka päritolumaa mainet. See, omakorda, toob kaasa pikemaajalise majandusliku kahju.

Kuna aga toidupettus toob siiski n-ö kordamineku korral suurt tulu petturile, siis on see ahvatlev tegevus, sest otsest suurt ohtu inimese tervisele ja elule ei pruugi olla ning õiguskaitseorganite jaoks on see madalama tähtsusega kuriteoliik. Seetõttu kasvab toidupettuse huvi just organiseeritud kuritegevuse vallas.

Osana lahendusest näevad Katrin Laikoja ja Mati Roasto, et toidukäitlejad peavad olema senisest teadlikumad, kust nende toore pärineb. Toidu päritolu peab olema läbipaistev ning selle tarne ning töötlemisprotsess peab olema jälgitav, sh järelvalvatav riiklikult. Vähem oluline pole, et tarbijale oleks toit selgesti, arusaadavalt ja ausalt märgistatud.

Toidupettuse ja pahatatliku võltsimise teemalise artikli avaldasid Katrin Laikoja ja Mati Roasto 2018. aastal ajakirjas Loomaarstlik Ringvaade.

Toiduohutuse teemat käistleb pikemalt Vikerraadio saade "Huvitaja" neljapeäval kell 10. Teemat avavad Veterinaar- ja toiduameti toiduosakonna juhtivspetsialist Jaana Oona ja Toiduliidu juht Sirje Potisepp. Käime ka toidupoes ja kontrollime tänaval inimeste teadlikkust toidupettuse teemal. Saadet juhib Novaatori vastutav toimetaja Marju Himma ning saadet toimetavad Tartu Ülikooli ajakirjandustudengid Allan Rajavee, Karoliina A. Hussar, Karolina Laas-Dobreva ja Anett Peel.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: