Ajaloolane: Vabadussõjas olid ka kodusõja elemendid olemas ({{commentsTotal}})

Soomusrong Kapten Irw Vabadussõjas.
Soomusrong Kapten Irw Vabadussõjas. Autor/allikas: Eesti Sõjamuuseum

Ajaloolane ja kirjastaja Andres Adamson ütleb, et Vabadussõja alguses kukkusid esimesed mobilisatsioonid läbi, sest usku rahva hulgas, et Eesti saab hakkama, üleliia ei olnud. Adamson räägib intervjuus Indrek Kiislerile, et vaja oleks korralikku akadeemilist käsitlust Vabadussõjast, millega Sõjamuuseum õnneks ka tegeleb.

Kui palju on Eesti ajaloolaste poolt Vabadussõda uuritud ja kas saab välja tuua ka eri koolkondi?

Eesti ajaloolaste seas on eriarvamusi, kuid päris koolkondi ei ole, ega ole ka kunagi olemas olnud. Erinevused suhtumises Vabadussõtta on aga üpris suured. Need algavad pihta okupatsiooniperioodist, mil Vabadussõda käsitleti vaid klassivõitluse või kodusõja võtmes, Eesti-Vene sõda üritati nii palju maha vaikida kui võimalik.

Teine asjaolu puudutab ennesõjaaegset ajalookäsitlust, kus puudus juurdepääs Vene arhiividele ja ka poliitilistel põhjustel glorifitseeriti asju üle, aga paljud isikud vaikiti sisepoliitilistel põhjustel hoopis maha.

Tegelikult pole Vabadussõja ajaloo korralikku akadeemilist käsitlust siiamaani kirjutatudki. Nüüd on lootust, et Eesti Sõjamuuseumi juures asuv töögrupp selleni jõuab.*

Kes maha vaikiti esimesel iseseisvusajal?

Jutt on kaheköitelisest Vabadussõja ajaloost, mis valmis ajal, kui need ohvitserid ja poliitikud, kes olid liitunud vabadussõjalaste liikumisega, olid põlu all. Nende rolli vähendati. Muidugi nende osa ei olnud ka nii suur, nagu nende toetajad püüavad vastukaaluks näidata.

Ma toon ühe näite, et asjad on alati keerulisemad kui arvatakse. Nimelt Vabadussõja Ajaloo Komitee tegutses tolleaegse sõjaministeeriumi juures. Vähesed inimesed teavad, et selle koguteose teine köide sai valmis juba pärast 1940. aasta juunipööret. Komitee asju kureeris major Tulnola (Hengo Tulnola - toim), kellele teatati, et ministeeriumi hoovi on sõitnud auto selle koguteose teise tiraažiga. Tulnola läks oma otsese ülemuse juurde, kelleks oli poliitjuht ja komissar Paul Keerdo. Ja Keerdo ütles, et saatke laiali tellijatele nii ruttu kui võimalik. Seega asjad ei ole kunagi üheselt mõistetavad ja selged.

Soomusrong nr 1 dessantrood ahelikus Viru rindel jaanuaris 1919. 

Kui palju oli Vabadussõjas kodusõja elemente?

See sõltub vaatenurgast. Põhimõtteliselt Eesti Vabadussõda kasvas välja Vene kodusõjast ja muidugi olid selles kodusõja elemendid. See oli osa Vene kodusõjast.

Me saame tolleaegseid inimeste poliitilisi eelistusi hinnata üsna täpselt, sest nii 1917., 1918. ja 1919. aastal toimusid valimised. Lisaks saame kasutada muid teabeallikaid. Laias laastus 2/3 kuni 3/4 eestlastest toetas sotsialistlikke erakondi. Omakorda enamik vasakpoolsete pooldajatest toetas veel enamlasi. Toetus enamlastele oli eestlaste seas umbes 40 protsenti. Kui 40 protsenti seisab 60 protsendi vastu, siis kas seda võib kutsuda kodusõjaks? Me ei kutsu, aga kodusõja elemendid olid kindlasti olemas.

Kui palju oli Vabadussõjas terrorit?

Terrorit kasutasid kõik pooled. Absoluutarvudes on ilmselt Eesti seadusliku valitsuse poolelt ohvreid isegi rohkem. See tuleneb sellest, et võim Eesti alal oli seadusliku valitsuse käes.

Me ei saa kunagi teada, kui palju oleks olnud ohvreid, kui võim oleks olnud kauem punaste käes. Aga arvatavasti oleks nõukogude võimu korral olnud ohvreid rohkem. Aga üks asi on oleks ja teine, mis tegelikult oli. Tegelikult oli Eestis punast terrorit, valget terrorit (vene valgekaartlaste - toim) ja roosat terrorit. Roosaks terroriks ma nimetan terrorit, mida rakendas Eesti Vabariik. Terroris on süüdi kõik, kuid nüüd sada aasta hiljem ei peaks selles küsimuses pooli valima.

Vabariigi valitsus tegutses ju sõjaolukorras, mida te roosa terrori all täpsemalt silmas peate?

Väljapoolt vaadates tundus Eesti Vabariik üsna sotsialistliku moodustisena. Nii Vene valgekaartlaste kui ka lääneriikide jaoks olid kõik Eesti valitsused piisavalt punased. Kõik valitsused olid sotsialistide osalusega ja hiljem lausa nende enamusega. Sügisel 1919 Otto Strandman vahetatigi peaministri kohal välja Jaan Tõnissoni vastu selleks, et valitus liiga punane ei paistaks. Et oleks salongikõlblikum Lääne silmis.

Samal sügisel oli pikk periood, kus Entente`i relvaabi läks ainult Vene valgekaartlastele, sest valgekaartlaste võidu korral poleks Eestit üldse tunnustatud ja teiseks olid eestlased liiga punased. Kõige rohkem oli roosat terrorit muidugi Saaremaa mässu mahasurumisel, kuid siia hulka kuulub ka kohtuta sõjavangide mahalaskmised ja muud sellised asjad. Sõjavangide hukkamised polnud rutiinsed, vaid neist tehti mõnikord ka omaette näitemäng.

Eesti esimene sõjaplakat "Vennad ruttu rahvaväkke" (1918) Autor: Guido Mamberg / Eesti Sõjamuuseum

Kas Eesti vägede poolt vabastatud alade elanikud ühinesid Eesti kaitseväega meelsamini, kui punaarmee oli minema löödud?

Parema meelega kui sõja alguses. Sõja alguses oli neid vähe, kes uskusid et suure Venemaa vastu saadakse. Tollal ei sõditud mitte terve Venemaaga ega tulevase Nõukogude Liiduga, sõditi tolleaegse Nõukogude Venemaaga, mis tähendas eelkõige Loode-Venemaad. Ja tolleaegne punaarmee ei kannatanud välja mingit võrdlust tolleaegsete suurriikide armeedega.

Objektiivselt võttes polnud eriti sõja alguses vastase jõud suured. Sellele vaatamata usku rahva hulgas, et Eesti saab hakkama, üleliia ei olnud. Esimesed mobilisatsioonid kukkusid läbi. Nagu ma ütlesin, et vähemalt 40 protsenti hoidis punaste poolele.

Sellist perioodi, kus rahvas oleks hurraa-hüüetega kaitseväkke tormanud ja tahtnud võidelda Eestit pikalt oma kanna all hoidnud suurrahvastega, seda tegelikult polnudki. Landeswehri sõda väljaarvatud, kus võideldi baltisakslastega.

Üldiselt Eesti väeosad, kes suunati Vabadussõja hilisemates staadiumites võitlema väljapoole Eesti territooriumi, muutusid kohe rahutuks ja mõned hakkasid mässama. Eesti sõdur väljaspool Eestit sõdida ei tahtnud. Ja Vene valgete võitu ka ei soovitud. See võib tunduda paljuöeldud, aga Eesti riigijuhid arvasid sama moodi.

Kas see on ajalooline fakt, et Konstantin Päts virutas käega vastu lauda ja ütles teistele valitsuse liikmetele, et punaarmeele tuleb vastu astuda?

See on pigem müüt. See on kindral Aleksander Tõnissoni poolt hiljem käibesse toodud lugu. Aga samasuguseid glorifitseerivad mälestusi on kirjutatud ka teiste Eesti poliitikute, näiteks Jaan Tõnissoni kohta. Sellesse tuleb suhtuda kriitiliselt. Ja Pätsu säärase käitumise kohta protokolle ei ole.

Aga kui me vaatame tolleaegseid Eesti poliitikuid, siis Konstantin Päts oli kaheldamatult kõige sobivam valitsusjuht. Ehkki episood ise on tõenäoliselt müüt, siis selles kajastuv hinnang on õige.

Räägime Vabadussõja monumentidest. Juba möödunud sajandi 1930-ndatel räägiti, et kunstilisest küljest on rahva püstitatud Vabadussõja monumendid kehvasti välja kukkunud. Midagi enam nüüd teha pole?

Mõned Vabadussõja monumendid on naivistlikud ja tänapäeva vaataja silmadele mitte väga ilusad, kuid nad on omal ajal püsti pandud, nad on väärtus mida tuleb hoida ja säilitada. Kui nüüd tulla Vabadussõja võidusamba tipus oleva vabadusristi juurde, siis selle lahenduse suhtes minul isiklikult mingeid eelarvamusi polnud. Mul oli küll tõrge ajastuse suhtes, sest see püstitati majanduskriisi ajal, kui raha oleks võinud kulutada paremal otstarbel.

Mulle meeldib, et vabadusristi tipus on teenetemärk, mida ei antud välja ühtegi korda, kuid selle sai nüüd terve Eesti rahvas. Mitmed mu välismaised tuttavad, sealhulgas ka venelased, on seda lahendust kiitnud. Meie sisemaises diskussioonis löövad läbi sisepoliitilised kired, puht kunstiliselt pole tal häda midagi.

* Sõjamuuseum soovib põhjaliku käsitluse Vabadussõjast avaldada 2020. aasta 2. veebruaril, mil möödub 100 aastat Tartu rahulepingu sõlmimisest - toim.

Andres Adamson. Autor: Ave Maria Mõistlik / Wikipedia

Toimetaja: Urmet Kook



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: