Anto Juske raamatus "Naised Vabadussõjas 1918–1920" räägitakse 12 naisest, kes kas võitlesid rindel või olid seal oma meeste kaaslastena. Naisi, kes rindel otseselt relv käes võitlesid võib ajaloolase Jaak Pihlaku hinnangul olla paar-kolmkümmend. Paraku pole nende täpsed nimed teada. Rindel olnud naistest said Vabadusristi ka kaks mulki: Anna Vares ja Salme Bergmann.

Salme Bergmanni täpne sünninimi oli Salme Melanie Berkmann, kes hiljem otsustas enda nime eestistada ning temast sai Salme Ilmet.

Ta sündis 1896. aastal Helme kihelkonna jõukasse Koosi tallu. Tollastele jõukamatele taludele kohaselt sai peretütar korraliku koolihariduse vallakoolis ja hiljem ka kihelkonnakoolis.

Juba lapsepõlves torkas tema puhul silma muidu poistele passivad huvid nagu puu otsa ronimine ja püssilaskmine. Nii oligi ta juba enne Vabadussõja algust hea laskur.

Tulihingelise eestimeelse tüdrukuna oli ta valmis aitama valgete leeri ning käis mitmel korral Helmes ja Tõrvas hankimas luureandmeid punaste kohta. Tema mälestustes seisab, et ta sattus mitmel korral olukorda, kus mõni punameelne külamees vihjas venelastele, et Salme võib olla luuraja. Kõik need vahejuhtumid lõppesid siiski õnnelikult.

Kui 1919. aastal toimus Vabadussõjas pööre ning Helme ja Tõrva kant oli Punaarmeelt tagasi vallutatud, leidis Salme, et tema võiks astuda toonasesse sõjaväkke ehk Rahvaväkke. Rindesõdurina naist muidugi Rahvavägi vastu poleks võtnud, kuid sanitarina võeti ta vastu 3. jalaväe polku.

Vabadusristi teenis ta välja aga Lätimaal. Riia lähedal lahinguväljal roomas ta haavatud sõdurite juurde abi andma. Ühe raskelt haavatud sõduri olla ta seljas lahinguväljalt ära kandnud. Kõik see käis Landeswehri kuulide all.

Pärast Vabadussõda sai ta tasuks talu, mida oma abikaasaga ka mõne aasta pidas. Kuid majanduslangus tabas ka tema peret ning 1920ndate lõpus läks talu võlgade katteks müüki. Seejärel purunes abielu. Paar aastat hiljem läks oksjonile ka tema isatalu.

Emotsionaalse inimesena ei suutnud ta seda kõrvalt vaadata ning saagis oma isatalu viljapuuaias puid nii, et need ära kuivasid. Selle peale andis uus taluperemees ta kohtusse, mis mõistis Salme ka mõneks ajaks vangi.

Kõigi suurte tagasilöökide tulemusena otsustas ta, et pole vääriline kandma ka Vabadusristi, mille ta saatis tagasi riigivanemale. Vabadusrist anti talle siiski paar aastat hiljem tagasi.  

1941. aasta suvel Salme Ilmet arreteeriti. Üheks põhjuseks oli asjaolu, et tema eestvedamisel aeti metsa Udriku mõisa tõukari, mis tegelikult pidanuks jõudma Venemaale.

Mõistagi arreteeriti ta sellise teo eest ning mõisteti surma. Surmaotsuse täitmiseni asi siiski ei jõudnud, vaid asendati 1942. aastal 10-aastase vangilaagriga Kemerovo oblastis. Pärast seda ootas ees asumine Krasnojarski krais. Tagasi Eestisse pääses ta 1956. aastal.

Salme suri Tartu lähedal invaliididekodus 1979. aastal.   

Linnunimedega naine rindel

Teist Vabadusristi kavaleri Anna Varest saatsid terve elu linnunimed. Ta sündis Anna Marie Varesena, Vabadussõjas kandis ta nime Peeter Ronk ning abielludes sai perenimeks Anna Marie Kukk.

Ta oli pärit vaesest käsitööliste perest, mis hindas kõrgelt haridust. Nii saigi Anna Marie hariduse vallakoolis ja ka Viljandi Haridusseltsi Tütarlaste Gümnaasiumis, mille viiendast klassist ta Vabadussõtta läks.

Nähes 1919. aastal, et koolipoisid on kõik juba rindel, hankis endale sineli ja muud sõduri riided, ajas maha pikad juuksed, pani pähe papaaha ning asus teele kogunemispunkti.

Juhtus aga nii, et Viljandis Lossi ja Oru tänava nurgal märkas teda üks kordnik, kes sellist sõdurit väga kahtlaseks pidas. Tee viis miilitsapunkti.

Pikemal kuulamisel ja tüdruku tõsise huvi tõttu leitigi lõpuks, et Anna Marie võiks ratsaväepolgu juures tegutseda husaari ehk kergeratsaväelasena.

Munad, mis reetsid Peeter Ronga

Tuleme aga tagasi selle juurde, kuidas Peeter Ronga ehk Anna Marie tegelikust soost mõnel korral sõja jooksul kaaslased teada said.

Pärast üht võidukat lahingut Võrumaal otsustasid kohalikud talumehed toita oma vapraid sõdureid. Anna Marie Vares ehk kõigi jaoks Peeter Ronk oli läinud talu kanalast mune tooma. Suure, mune täis korviga üle kõrge lävepaku ronides juhtus, et mõni muna veeres maha ning läks katki.

Nagu üks noor tütarlaps ikka, kiljatas ta selle peale. Polguülemale Gustav Jonsonile ei jäänud see märkamata ning ta kutsus Ronga-Peetri kõrvale ja küsis, kas tegu on tüdrukuga. Lepiti kokku, et see teadmine jääb vaid polguülemale teada.

Põhjus oli muidugi selles, et Rahvaväe koosseisus poleks tohtinud naine rindel olla. Kuid sõjavägede ülemjuhataja kindral Laidoneri isikliku kinnitusena võis ta salaja mehe nime all rindel siiski tegutseda.

Õigupoolest on teada veel üks Viljandi tüdruk, kes koos Anna Mariega rindele läks. Tema nimi oli Helmi Melts, kes sai nimeks Martin Lauri.

Teada on, et ka Punaarmees oli naisi, ehkki eesti naisi seal rindel teadaolevalt siiski ei olnud.

Lood naistest, õigupoolest koolitüdrukutest Vabadussõjas jutustas ajaloolane Jaak Pihlak saates "Eesti lugu" (toimetaja Piret Kriivan), mida soovitame kuulata ka täispikkuses. Nii saate teada, kuhu viis Anna Marie Varese elutee, millised naised olid veel rindel ja kuidas käisid kokku rindenaised ning soomusrong.