Meditsiin: "Iseäranis voodilinu palutakse tungivalt haigemajade jaoks annetada" ({{commentsTotal}})

Tundmatu veterinaarvelsker hobustega
Tundmatu veterinaarvelsker hobustega Autor/allikas: EFA

Täna möödub Vabadussõja algusest 100 aastat. Selle puhul toome teie ette tahud, mis sõja puhul võib-olla tavapäraselt jäävad tähelepanuta. Esimeses osas räägime arstiabist sõjaajal.

"Voodipesu, iseäranis voodilinu palutakse tungivalt Ühistöö sõjaväehaigemajade jaoks annetada. Puudus on nii suur, et ei saa puhast pesu vahetada." Nii seisis vabatahtlike organisatsioonide üleskutse 1919. aasta veebruarikuistes päevalehtedes.

Sõjaajal sõltub sõjaedu suures osas tagalaoludest, muu hulgas ka meditsiiniabi kättesaadavusest ja kvaliteedist, rääkis Küllo Arjakas sarjas "Eesti lugu".

Kui rahuajal on riigi arengutaseme näitaja väikelaste suremus, siis sõdades on selleks haavatute suremise koefitsient. Eesti Vabadussõja ajal oli Eesti meditsiiniteenistus üllatavalt kõrgel tasemel. Rohkem suri haavatuid transpordi ajal, aga haiglasse või laatsaretti jõudmisel oli neil üsna suur võimalus haavadest paraneda.

Tegutsesid nii erahaiglad, Tartu Ülikooli kliinikum kui ja vabatahtlike organisatsioonide haiglad. Üks neist organisatsioonidest oli ka Ühistöö, mis korjas annetusi ja korraldas haigemajade tööd. Samuti oli oluline Eesti Punase Risti tegevus, mis asutati 1919. aasta 24. veebruaril.

See võib kõlada uhkelt, kuid kui tööd alustas sõjaväe tervishoiu peavalitsus, siis tööta seal vaid kolm inimest ning valitsuse juhataja jagas isiklikult laiali vähest sidumismaterjali ja kõik joodipurgid ja marlirullid olid tema kabinetis riiulis.  

Olukord oli kehv: suurem osa haiglavarustusest oli 1917. aasta revolutsiooni segadustes ja 1918. aasta sakslaste taandumisel kaasa võetud. Nappis arste ja õdesid.

Ainus sõjaväehaigla oli Tallinnas Juhkentali haigla, millest sai Tallinna 1. sõjaväehaigla, kus töötas kokku kolm arsti, üks medõde ja kaks haiglaametnikku. Haiglakohti oli Vabadussõja ajal 900.

"Haigemajal on oma elektrijaam, aga see on tihti rikkis. Niisugusel korral valitseb haigemajas tihti pimedus. Ahjud on ehitatud kivisöega kütmiseks, mille tõttu puudega kütmisel on temperatuuri tarvilikus kõrguses raske hoida. Tuhvlite puuduses käivad kõik haiged oma saabastes." Nii kirjutas Kopli haigemajadest doktor Konstantin Konik.  

Juhkentali haigla kohta kirjutab Konik, et tubades valitses mustus, lõikustubades oli pimedus ja lumi tuiskas läbi akna tuppa, kus soojus ei tõusnud ka parima tahtmise korral üle kaheksa kraadi.

1919. aasta kevadel hakkab siiski korrektsem tervishoiusüsteem kujunema. Veidi hiljem oli sõjameestele 8700 voodikohta. See aga tähendas ligikaudu 10 protsenti, mis aga oli üldiselt väga hea tulemus noore vabariigi kohta. Sellest annab tunnistust ka fakt, et Eesti ja Saksamaa sõjavämeditsiiniteenistusel oli suremuse vahe võrdlemisi väike.

Lugu sõja lõpu tüüfusest:

1919. novembri keskel tabad loodearmeed nakkushaiguste, eriti just tüüfus eepideemia, mis võttis mõne nädalaga hirmuäratavad mõõtmed. Nakatunud inimesed olid sageli segamini tsiviilisikutega. 22. detsembril toimus Tallinnas suur tsiviil- ja sõjaväearstide nõupidamine, sest tol ajal oli Narvas juba üle tuhande nakkushaige, neist enam kui 600 tüüfusehaiget. Haigestunud olid ka paljud arstid ja 60 protsenti meditsiinipersonalist.

Kuna Tallinnasse toodi ka Vene valgeid ning peagi puhkes epideemia ka Kopli haigemajas, kus 1919. Aasta lõpuks oli üle 1500 tüüfusehaiget. Seal hakkasid haigused edasi levima ka mujale Tallinnasse.

Vabadussõja lõpp tõi meditsiinis kaasa Tallinnas ja selle lähiümbruses suure tähnilise tüüfuse ohu. Kopli poolsaar isoleeriti täielikult Tallinnast ning Vene laatsarettide ümbrus kuulutati ohualaks. Ilmselt just tänu nendele sammudele suutis Eesti medistiiniteenistus siiski 1920. aasta alguseks selle epideemia likvideeria on ilmselt noore vabariigi meditsiinisüsteemi suur edulugu, sest see päästis kümneid tuhandeid inimelusid.

Soovitame kuulata ka Piret Kriivani toimetatud saadet arstiabist Vabadussõjas:

Toimetaja: Marju Himma



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: