Sotsiaalse normi muutmiseks peab alternatiivi toetama vaid iga neljas

Kehtiva sotsiaalse normi muutmiseks peab uut ideed toetama inimrühmast või ühiskonnast tervikuna vähemalt neljandik. Maagilise piiri ületamisel õnnestub veenda vähemusel reeglina oma teguviisi õigsuses ka kõiki teisi, nähtub rühmade käitumist lahanud teadustööst.
"Sotsiaalseid muutusi on vaadatud pikka aega klassikalise majandusteaduse võtmes. Majandusteadlased arvavad tavaliselt mudelite põhjal, et reaalses maailmas muutuse tekitamiseks peab olema selle poolt vähemalt 51 protsenti inimestest. Meie näitasime aga nii teoreetiliselt kui ka katseliselt, et piisab palju vähemast," märkis Damon Centola, sotsiaalvõrgustike uurimisele pühenduv Pennsylvania ülikooli dotsent. Eelnevad eksperimentaalsed uuringud on paigutanud "maagilise" piiri 10–40 protsendi vahele.
Tähelepanekul on kaks külge. Ühelt poolt viitab see, et näiteks töökohal ahistamise tabuks muutmiseks ei pea seda probleemina nägema sugugi mitte enamus ettevõttes töötavaid inimesi. Teisalt võimaldab see Cantola sõnul veenda enamust oma ideede õigsuses ka näiteks äärmuslikemate vaadetega erakondadel. Selle hea näide on natsionaalsotsialistliku partei võimuletulek Saksamaal 1930. aastate alguses.
Kriitilise massi piiri leidmiseks värbas Cantola kolleegidega 194 vabatahtlikku. Seejärel jagas töörühm nad kümnesse sõltumatusse gruppi, mille suurus jäi 20–30 liikme vahele. Katse esimeses faasis paluti rühmal kokku leppida, mis nimi võiks olla neile ekraanil näidataval inimesel. Seejärel liitus sellega salamisi väike grupp inimesi, kes püüdsid kokkulepitu asemel pakkuda oma alternatiivi. Rühma tervikuna motiveeris kokkuleppele jõudma väike rahaline preemia.
Cantola leidis, et sõltuvalt rühma suurusest võib olla määrav kaal juba ühel täiendaval häälel. "Üks uurimusest lähtuv järeldus on väga selge. Alternatiivi võib toetada 24 protsenti inimestest, kuid rühmal tervikuna pole sellegipoolest väga suurt kaalu. See võib tekitada meeleheidet isegi võrdlemisi suurtes rahvaliikumistes. Isegi kui nad võivad olla tegelikult kriilise massi omandamisele väga lähedal, ei pruugi nad olla sellest ise teadlikud," nentis dotsent.
Vähem kui 25-protsendilist toetust omavad vähemusrühmad suutsid veenda ülejäänud populatsioonist vaid kuut protsenti. Piiri ületanud rühmad meelitasid enda poole rahvastikust aga enam kui 72 protsenti. Värskete tulemuste ja Cantola eelnevalt tehtud teadustöö alusel koostatud mudeli alusel kehtib seaduspära kuni 100 000 inimestest koosnevate rühmadeni.
Töörühma hinnangul pole tarvis normi muutmiseks enam kui 50-protsendilist enamust isegi tulisemaid vaidlusi tekitavate poliitiliste küsimuste puhul, mis tekitavad aktiivset ja häälekat vastupanu. Ameerika Ühendriikides on selle heaks näide tulirelvade kättesaadavuse piiramise üle käiv debatt. Eestis sobib protsessi näitlikustama tselluloositehase rajamise plaane saatnud vaidlused.
Uuring juhib tähelepanu ka üha enam digitaliseeruva maailmaga seonduvatele ohtudele. Vähemusel muutub üha lihtsamaks täiendada oma ridu inimesena käituvate robotitega. "Kui nad käituvad selles ruumis piisavalt inimeste sarnaselt, võib olla see väga tõhus viis vähemuse vaadete võimendamiseks ja sellega ühtlasi terve populatsiooni arvamuse muutmiseks," viitas Cantola.
Uurimus ilmus ajakirjas Science.