Jupiteri äike aitab planeedilt vett leida
Kosmosesond Juno on kogunud andmeid Jupiteril kärkiva kõue kohta, mille järgi võib täpseminit välja nuputada, kus kandis ja kui palju leidub meie Päikesesüsteemi suurimal planeedil vett. Nii võib loota, sest teadlaste arvates lööb ka hiiglaslikel gaasplaneetidel välku just veeaurupilvedest nagu Maalgi.
Kui kosmosesondist Galileo eraldunud maandur 1995. aastal Jupiteri atmosfääri laskus, siis leidis see sealt vett palju vähem, kui oodatud. Nüüd on selgunud, et maandur sattus lihtsalt sellisesse paika, kus vett lihtsalt juhtus olema vähe. Praeguste andmete põhjal paistab, et vett on kõige rohkem planeedi põhjapoolkeral, vähem lõunapoolkeral ja hoopiski vähe ekvaatori piirkonnas.
Juno mikrolainedetektor registreeris 2016. ja 2017. aastal oma esimesel kaheksal tiirul ümber Jupiteri 389 pikselööki, mida märgistanud kiirgussagedus oli samasugune kui maistel välkudel. Teine sondi pardal olnud mõõteseade sai sama ajaga kätte enam kui 1600 madalama sagedusega välgusignaali.
Teadlased arvutasid välja, et sedasorti kõuekärgatusi käib Jupiteril 30 tükki ruutkilomeetri kohta aastas. Maal on välgu ajalisruumiline tihedus väiksem – ainult kuus sähvatust ruutkilomeetri kohta aastas.
Juno piksemõõtmistest kirjutavad koos kolleegidega ajakirjas Nature Shannon Brown California tehnikainstituudist ja ajakirjas Nature Astronomy Ivana Kolmašová Tšehhi Teaduste Akadeemia atmosfäärifüüsika instituudist.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa