Kuigi astronoomid asusid Jupiteri koos selle Suure Punase Laigu ja ikooniliste vöötidega vaatlema juba aastasadade eest, olid jäänud teadmised planeedist sõna otseses pinnapealseks. Näiteks polnud teada, kui paks on planeedi atmosfäär. Neile ja teistele küsimustele saab hakata nüüd vastama Jupiteri ümber tiirleva sondi Juno andmete abil.

Muu hulgas võimaldasid tehiskaaslase instrumendid kaardistada hiljuti üksikasjalikult Jupiteri gravitatsioonivälja. See omakorda annab aimu planeedi siseehitusest. Nõnda saavad astronoomid ajakirjas Nature ilmunud uurimustes väita, et võimsad tuuled liigutavad umbes 3000 kilomeetri kõrguseid õhumasse. Jupiteri kuulus Suur Punane Laik ulatub mõõtmiste kohaselt vähemalt 350 kilomeetri sügavusele atmosfääri.

Tervikuna moodustab planeedi atmosfäär planeedi massist umbes ühe protsendi ehk kolm Maa massi. Võrdlusena moodustab Maa atmosfäär planeedi massist ligikaudu ühe miljondiku.

Samad vaatlused andsid vähemalt osaliselt vastuse küsimusele, kas planeedil on eristatav tuum. Gravitatsioonivälja alusel käitub 96 protsenti planeedi siseosast tahke kehana. Kivise tuuma asemel koosneb see tõenäoliselt ülitihedalt kokku pressitud peaasjalikult vesiniku ja heeliumi segust, millest leiab ka raskemaid elemente. Ennustuste tegemist raskendab äärmuslik rõhk. Seega ei välista töörühm veel, et planeedi keskel on veel lisaks väga väike tahke tuum.

Täiendatud planeeti kirjeldava mudeli kohaselt koosneb atmosfääri ülaosa 99 protsendi ulatuses vesinikust ja heeliumist. Pilvede tihedus on õhu omast umbes kümme korda väiksem. Umbes seitsme tuhande kilomeetri sügavusel on rõhk aga juba niivõrd kõrge, et lahutada vesinik ioonideks. Metallilise vesiniku tihedus on võrreldav vee omaga. Kaks korda sügavamal hakkab kondenseeruma piiskadeks heelium.

Jupiteri lõunapoolus ja selle tsüklonid infravalguses. Autor: NASA/SWRI/JPL/ASI/INAF/IAPS

Lisaks selgub uutest töödest, et Jupiteri gravitatsiooniväli erines põhja- ja lõunapoolusel märkimisväärselt. Astronoomid ootasid vedela ja sedavõrd kiiresti pöörleva planeedi kohta ühtlasemat massijaotust. Samas on pakkuda töörühmal selgitus – tuuled. Juba varasemad pealiskaudsemad vaatlused olid näidanud, et õhuvoolud pole mõlemal poolkeral täielikult sümmeetrilised. Seetõttu ei saa olla täielikult ühesugune ka massijaotus.

Teine poolustega seonduv nähtus jääb saladuslikumaks. Põhja- ja lõunapoolusel möllavad vastavalt kaheksa ja viis hiiglaslikku tsüklonit. Enne Juno missiooni ootasid astronoomid, et mõlemal poolusel tiirleb vaid üks suuremat sorti torm nagu Saturnil. Nende tekkepõhjus jääb ebaselgeks. Samuti ei ole selge, miks pole need seni omavahel ühinenud.

Järgmisena sammuna plaanivad astronoomid mõõta planeedi pöörlemistelje muutust. See annaks täiendavat info planeedi siseehituse kohta. Sarnast infot kannavad gaasihiiu kuude tekitatud looded.

Juno saabus Jupiteri orbiidile 2016. aastal. USA kosmoseagentuur kaalub praegu, kas 1,1 miljardit dollarit pikendada. Olemasolevate plaanide kohaselt kukutatakse Juno Jupiteri atmosfääri juulis.

Tutvu uurimustega [1; 2; 3; 4]