Värskes uuringus kirjeldab WSU ja Berliini Tehnikaülikooli geobioloogi Dirk Schulze-Makuchi juhitud uurimisrühm erinevaid võimalikke "ülimalt elamiskõlblikke" planeete. Mõni neist planeetidest on Maast vanem, mõni veidi suurem, mõni pisut soojem ja mõni arvatavasti niiskema kliimaga. Ühtlasi võib elu areneda kergemini planeetidel, mis tiirlevad meie Päikesest aeglasemalt muutuvate ja pikema elueaga tähtede ümber.

Ehkki 24 parimat ülimalt elukõlblikku planeeti asuvad kõik Maast üle 100 valgusaasta kaugusel, annavad need Schulze-Makuchi sõnul ainest tulevasteks vaatlusteks. Näiteks saaks kõnealuseid planeete vaadelda NASA James Webbi kosmoseteleskoobi, LUVIORi kosmoseobservatooriumi ja Euroopa kosmoseagentuuri PLATO kosmoseteleskoobiga.

Schulze-Makuchi sõnul lubavad uued ja üha paremad teleskoobid uurida taevakehi aina põhjalikumalt, mistap tasuks teadlastel neile headele teleskoopidele välja valida mingid kindlad uurimisobjektid. Täpsemalt soovitabki ta uurijatel pöörata pilgud elukõlblike planeetide poole, kuid manitseb, et "teist Maad" pole mõtet otsida, sest universumis võib olla ka elamiseks palju paremate tingimustega planeete.

Uuringus otsisid Schulze-Makuch ning astronoomid Rene Haller Max Plancki instituudist ja Edward Guinan Villanova Ülikoolist ülima elamiskõlblikkuse kriteeriume. Selleks vaatasid nad esmalt läbi 4500 teadaolevat eksoplaneeti ja otsisid nende seast sobivaid kandidaate. Sealjuures arvestasid nad, et igal elukõlblikul planeedil ei pruugi tingimata elu leiduda.

Uurimisrühm võttis ette Kepleri huvipakkuvate eksoplaneetide arhiivi liikuvate eksoplaneetide nimekirja. Nad valisid sealt välja tähesüsteemid, kus tahke maapinnaga planeedid tiirlevad oma tähest elukõlbulikus kauguses vedela veega taevakehade piirkonnas.

Ehkki Päike on planeedisüsteemi kese, jääb selle eluiga alla kümne miljardi aasta ehk suhteliselt lühike. Arvestades, et keeruka elu teke võttis Maal aega neli miljardit aastat, võivad Päikese-laadsed ehk G-tähed põleda läbi enne, kui nende süsteemis elu üldse tekkida jõuab.

Teadlased vaatasid uuringu käigus nii jahedamate G-tähtedega süsteeme kui ka Päieksest veidi veel jahedamate, väiksemate ja tuhmimate K-kääbustähtedega süsteeme. K-tähtede maksimaalne võimalik eluiga on pikk, ulatudes 20 miljardist 70 miljardi aastani. Pikema elueaga tähe ümber saavad tiirelda ka vanemad planeedid, millel leiduval elul on omakorda rohkem aega, et areneda vähemalt sama keerukaks kui Maal.

Samas ei saa eluks sobivad planeedid olla ka nii vanad, et nende sisemus on juba ära jahtunud ning neil puuduks kaitsvad magnetväljad. Maa on näiteks 4,5 miljardi aastane, ent uurijate sõnul sobib eluks kõige paremini 5–8 miljardi aasta vanune planeet.

Oma rolli mängivad ka planeedi suurus ja mass. Maast kümme protsenti suuremal planeedil peaks olema asustatavat maad rohkem. Maast poolteist korda suurema planeedi sisemus ei tohiks aga nii kiiresti ära jahtuda. Samuti säilitaks see tugevama gravitatsiooni tõttu Maast kauem oma atmosfääri.

Elu võti on aga vesi. Uurijate sõnul aitaks elu arengule kaasa juba veidigi suurem veehulk, eriti pilvede ja õhuniiskuse näol. Elule teeks lisaks niiskusele head ka Maa omast umbes viis kraadi soojem keskmine pinnatemperatuur. Sama tõestab ka Maa enese kliima, kus troopiliste vihmametsade elurikkus on külmemate ja kuivemate aladega võrreldes suurem.

Tõsi, 24 peamisest planeedikandidaadist ei vasta kõigile superelamiskõlbliku planeedi kriteeriumitele ükski. Samas on ühel eksoplaneedil olemas neli olulist omadust, mistõttu võib see sobida eluks paremini kui Maa. Dirk Schulze-Makuchi sõnul ei maksa seega Maa erinevate elutingimustega hästi kohastunud eluvorme vaadates järeldada, et meie planeet on eluks parim.

Uuring avaldati ajakirjas Astrobiology.