"Tuumaarsenali korras hoidmiseks miljardite dollarite kulutamine pole kuigi ratsionaalne, kui see muudab su enda riigi selle kasutamise korral ebastabiilseks. Teiste riikidega on lugu veelgi hullem. Isegi kui nad ei saa ise pihta mitte ühegi tuumapommiga või keegi neid muul moel ei ründa, sooritaks teiste seas Põhja-Korea või Iisrael oma arsenali käiku laskmisel sisuliselt riikliku enesetapu," nentis uuringu juhtivautor Joshua Pearce, Michigani tehnoloogiaülikooli professor ERR Novaatorile saadetud kommentaaris.

Tähelepaneku taga lasuv loogika on lihtne. Korraga kümnete tuumarelvade õhkimine tekitab linnastunud piirkondades ulatuslikke tulekahjusid. Osa põlemisprotsessi käigus tekkivast tahmast tõuseb stratosfääri kõrgustesse, varjates seal päikesevalgust. Arvutuste kohaselt vähendab juba sada tuumaplahvatust koguvõimsusega 750 kilotonni mitmeks aastaks Maani jõudva päikesevalguse hulka 20 protsenti. Sademete hulk väheneb 19 protsenti, mussoonvihmadest sõltuvas Kagu-Aasias kaks korda enam. Maa keskmine õhutempratuur langeb madalamale kui viimase 1000 aasta vältel.

Maailmas toodetava toidu hulk väheneks selle mõjul 10–20 protsenti. Lähiajaloost viis rahutuste ja ulatuslike ekspordikeeldudeni juba 2007–2008 aasta toidukriis. Toona vähenes maailmas toodetava toidu hulk ainult ühe protsendi võrra. "Meie töö näitab selgelt, et ka suhteliselt väike arv pomme hakkab neid kasutanud riigi huvidele vastu töötama isegi parima võimaliku sündmuste kulu korral. Tuumasügis viib toidupuuduse ja näljahädadeni," laiendas Pearce.

Mida väiksem on riik, seda tõenäolisemalt see ulatuslikke probleeme põhjustab. Näiteks Iisraelis jätaks toidu tootmise kümneprotsendiline langus üheskoos tarneahelate katkemise ja tööstusliku toidutootmise lõppemisega nälga 80 protsenti riigi rahvastikust. Sarnane stsenaarium ähvardaks Põhja-Koread.

Analüüsi kaasatud tuumariikidest suudaks end piirkondliku tuumasõja korral toiduga varustada vaid USA, Venemaa ja Prantsusmaa. Toiduhinna tõus võib Pearce'i ja David Denkenbergeri hinnangul viia aga toidurahutusteni ka nendes riikides.

"Tuhande tuumalõhkepea käiku laskmisel sureks juba pelgalt meie enda relvade järelmõju tõttu umbes 50 korda rohkem ameeriklasi (140 000, toim) kui 9/11 terrorirünnaku tõttu," lisas Pearce. Seda kummalisem tundub teadlaste sõnul kohalike poliitikute soov tuumarelvade arvu nende vähendamise asemel suurendada ja neid kaasajastada.

USA president Donald Trump tõotas arendada riigi tuumavõimekuse Venemaa tasemeni. Viimase relvastuses on praegu ligikaudu 6800 tuumalõhkepead. Kokku küündib nende arv maailmas umbes 14 100-ni.

Pearce ja Deskenberger tõdesid, et sajast tuumapommist võiks piisata ka kõige suuremate ja suurema rahvaarvuga riikide heidutamiseks. Näiteks Hiina sajale kõige suurema elanike arvuga linnale visatud pommide mõjul sureks lühikese aja vältel vähemalt 34 000 000 inimest, peaaegu kaks korda rohkem kui I maailmasõjas.Toidupuuduse tõttu jääks järgneval kümnel aastal nälga veel ligikaudu 70 protsenti riigi rahvastikust.

Denkenberger rõhutas seejuures, et toodud numbrid on tugevalt alahinnatud. "Esiteks on tänapäeval kasutuses olevate pommide võimsus enam kui kümme korda suurem, kui Hiroshima linnale visatud pomm. Samuti ei arvestanud me mudelis näiteks rahutustega. Eelduse kohaselt on kõik range portsjonite süsteemiga nõus," laiendas Tennessee osariigiülikooli dotsent.

Seetõttu rõhutas ta koos Pearce'iga veelkord, et enam kui saja tuumapommi alal hoidmine pole pragmaatiline ühegi riigi jaoks. "Me oleme küllaltki lootusrikkad, et meie uuring annab tuumaarsenali vähendamise katsetele hoogu juurde kõigis riikides," lisas Pearce. Olgugi et praegu võib näha maailmas vastupidist trendi. Kursi muutmiseks peaksid planeerijad aga mõistma, et tuumaarsenali suurus ei peaks sõltuma mitte riigi eelarvest, vaid tuumaplahvatuste kogumõjust keskkonnale.

Uurimus ilmus ajakirjas Safety.