Silmale nähtamatuid osakesi on mitut erinevat sorti ja erinevat päritolu. Suur osa suurematest, 2,5–10 mikromeetrise läbimõõduga osakestest tekivad linnades peaasjalikult teekatte ja rehvide kulumisest ning kütuse põlemisest. Auto salongis on tipptundide ajal nende suhteline sisaldus tihtipeale ümbritsevast väliskeskkonnast madalam. Samal ajal peavad neid sisse hingama nende kõrval kõnniteel liikuvad ratturid ja jalakäijad. Väiksemaid peenosakesi leidub aga auto- ja bussisalongides isegi välisõhust rohkem.

Prashant Kumarit Guildfordis asuvast Surrey ülikoolist kahtlustas, et kaugeleulatuvaid järeldusi ei saa teha ainuüksi nende koguse põhjal. Mida rohkem inimene liigub, seda rohkem vajab ta hapnikku ja satub tema kopsudesse saastunud õhku.

Seda Kumari töörühm 80 000 elanikuga Guildfordi linnas tehtud mõõtmistel märkaski. Kuigi 10-mikromeetrise läbimõõduga osakesi leidus bussides 1,5 korda rohkem kui välisõhus, ladestus neid jalakäijate kopsudesse tunni jooksul peaaegu kaks korda rohkem. Autos ja jalgrattaga sõites oli vahe vastavalt 60- ja viiekordne.

Peenemate osakeste puhul olid vahe oluliselt väiksem. Ent taaskord oli kõige parem autoga liikujate olukord. Teisi transpordiliike eelistades hingasid inimesed peenemaid osakesi sisse 2–2,5 korda rohkem, kuigi näiteks ühe mikromeetrise läbimõõduga osakesi leidus autosalongis 2–7 korda rohkem.

Nii jämedamate kui ka peenosakeste puhul polnud erilist vahet, kas mõõtmisi tehti õhtusel või hommikusel tipptunnil või nende välisel ajal. Kõige vähem puutusid jalakäijad mõlemaga kokku õhtusel mõõtmisperioodil.

Autorid pakuvad nähtud erisuste selgitamiseks välja mitu põhjust. Autoga sõitmine ei nõua esiteks kuigi palju pingutust – seeläbi on väiksem ka õhu- ja hapnikutarve. Peenosakestel on kopsu sattumiseks vähem võimalusi. Suuremad osakesed hoiavad autost eemal õhufiltrid ja tihendid.

Kergliiklusteed asuvad seevastu põhimagistraalidest eemal. Ratturid peavad läbima küll seetõttu pikema teekonna, kuid ei pea hingama sisse nii palju saastunud õhku. Bussiõhus leidub rohkem osakesi tõenäoliselt pideva ringisagimise tõttu. Sellega keerutatakse uuesti üles juba pindadele sadestub osakesed.

Kumar järeldab kaaslastega, et tegu on keeruka probleemiga. Keskkonna puhtamaks muutmise nimel tuleb riskida võimalusega, et lühemas perspektiivis kasvab seetõttu endiste autosõitjate kokkupuude osakestega, mis võivad tekitada muu hulgas hingamisteede põletikke. Vahepealse lahendusena on aga tegu järjekordse põhjusega üritada jalakäijaid autodest võimalikult palju eraldada ja rajada uusi kergliiklusteid.

Varasemate analüüside kohaselt on Eesti õhukvaliteet võrreldes teiste Euroopa Liidu riikidega jätkuvalt hea. Vähem kui 2,5-mikromeetrise läbimõõduga osakestele kaotatakse Euroopa keskkonnaagentuuri 2016. aastal ilmunud töö kohaselt aastas ligikaudu 7000 eluaastat. Maailma Terviseorganisatsiooni eelmise aasta alguses ilmunud ülevaade paigutas Tallinna kõige puhtama õhuga pealinnade edetabelis 7. kohale.

Uurimus ilmus ajakirjas npj Climate and Atmospheric Science.