Kõigis Euroopa riigis mõõdetakse välisõhu saastet kontrollides 13 kohustuslikku ainet või ainegruppi. Neile on iga riik lisanud omalt poolt erinevaid kontrollitavaid aineid. Nii reguleeritakse Eestis aga 78 ainet või ainegruppi, Leedus 363 ja Poolas 167 ainet või ainegruppi. Seda, miks üks või teine riik just neid aineid mõõdab, on keeruline öelda. Eestiski on õhus leiduvate saasteainete mõõtmise alguseks piirväärtused, mis pärit Nõukogude Liidu ajast. 

Kahjuks ei ole praegu võimalik leida, milliste andmete alusel kunagised piirväärtused määrati ja millest lähtuti nimekirja lühendamisel.

Sellepärast telliski keskkonnaministeerium Keemiline ja Bioloogilise Füüsika Instituudi (KBFI) keskkonnatoksikoloogia laboratooriumi teadlastelt teaduspõhise hinnangu, milliseid saasteaineid ja milliste piirväärtustega peaks Eesti välisõhus mõõtma.

Mis on ohtlik ja mis näib ohtlikuna?

Ohtlikuna võivad näida nii valgustamata kõrvalisel tänaval lähenev tuttav kui tehasekorstnast väljuv suur valge tossupilv. Viimasel juhul on sageli tegemist peamiselt veeauruga, kuna tänapäevased parimat võimalikku tehnikat kasutavad puhastusseadmed ja filtrid viivad kahjulike saasteainete õhuheite peaaegu miinimumini.

Potentsiaalsed saasteallikad on sageli hoopis ahiküttega kodud, kus vähemteadlikud inimesed panevad kuivade puude asemel põlema ka muud materjali, näiteks töödeldud puitu ja plasti, mis ebatõhusa põlemise tagajärjel eritavad keskkonda nii tahkeid peenosakesi kui ka ohtlikke saasteaineid.

Kuna kodumajapidamistest tulevaid  heiteid otseselt ei reguleerita, siis piirnormide hindamisel lähtuti ettevõtete andmetest vastavalt nende poolt raporteeritud kogustele.

Teadlaste analüüs soovitab algsest nimekirjast jätta välja saasteained:

1) mida olemasolevate andmete põhjal satub välisõhku nii vähesel määral, et need ei kahjusta inimeste tervist ega keskkonda;

2) mis võivad avaldada kahjulikku mõju pigem veekeskkonnas;

3) mida satub märkimisväärsetes kogustes välisõhku, ent terviseohtu võiksid need kujutada alles tunduvalt kõrgemate õhukontsentratsioonide juures (näiteks etanool ja äädikhape);

4) mille puhul tagavad välisõhus ohutu taseme teised õigusaktid.

Lisaks vaadeldi õhusaasteaineid, mille heidet ettevõtted raporteerivad suurtes kogustes ja mis võivad seetõttu kujutada ohtu inimeste tervisele ja keskkonnale ning nimekirja otsustati lisada kaks ainet: etüülbenseen ja n‑butüülatsetaat. Seega jäi uurimistöös tehtud analüüsi põhjal sõelale 23 saasteainet, mille piirnormide arvulised väärtused soovitavad teadlased üle vaadata.

Eesti mõõdab pidevalt õhukvaliteeti seirejaamades http://õhuseire.ee/ ja jälgib EL-is reguleeritud aineid ja mõnes seirejaamas lisaks ka üksikuid teisi aineid (nt vesiniksulfiid, mõned aromaatsed ained).

Lisaks annavad ettevõtted oma õhusaaste heitkogustest teada peamiselt arvutustele tuginedes ja reaalseid mõõtmisi tehakse vähe, kuna need on kulukad. Seega tuleks pigem vaadelda, millist riski üks või teine õhusaasteaine endast meile kujutab.

Riskil, ka õhust tuleneval, on alati kaks poolt – lisaks õhus oleva aine ohtlikkusele tuleb vaadata ka seda, kas ja millises koguses selle ainega kokku puututakse. Saasteainete toksilise mõju hindamiseks sobib Šveitsi arsti ja loodusteadlase Paracelsuse lihtne tõde 16. sajandist: „Aine mürgisus sõltub selle kogusest“.

Piirväärtused vajavad ülevaatamist

Piirväärtuste ülevaatamisel võeti aluseks erinevate organisatsioonide analüüsid ja hinnangud, kuid teistes riikides ühtki ammendavate põhjendustega näidet ainerühmadele kehtestatud piirväärtuste kohta ei leidu.

Viimane on ka arusaadav, kuna ühte rühma kuuluvad ained (nt alkoholid etanool ja metanool) omavad erinevat tervisemõju ja kui grupi piirväärtus on kehtestatud kõige ohtlikuma aine järgi, siis piirab see vähemohtlike ainete kasutamist. Peale selle pole levinumate mõõtmismeetoditega võimalik segust, mida õhk kahtlemata on, mõõta kindlat ainegruppi, vaid tuleb tuvastada kõik sellesse rühma kuuluvad ained ükshaaval, ent tundmatu segu korral on see keeruline ja kulukas ülesanne.

Kuigi Eestis on väga puhas õhk ning selle säilitamiseks oleme Euroopas saastetasemete reguleerimisel ühed eesrindlikumad, on õhusaaste ohjamine pidev protsess. Selles projektis vaatlesid teadlased Eesti kontekstis praegu olulisi saasteaineid, kuid edaspidi tuleks uue info (nii uute saasteainete kui mõne aine suurenenud saastekoguste) korral piirväärtused üle vaadata.

Kas teadsid et...

kuivas õhus leidub suurel määral lämmastikku (78%), meile elutegevuseks vajalikku hapnikku (20,9%) ja vähemal määral argooni (ligi 1%), süsihappegaasi (0,04%) ja lisaks muidki gaase. Õhusaaste osas on aga olulised just need “muud” gaasid ning õhus leiduvad peenosakesed.

Euroopa Keskkonnaameti 2017. aasta raporti järgi on Eesti õhk on Euroopa üks puhtamaid. 2015. aastal oli meil Euroopa madalaim keskmine tahkete peenosakeste tase, NO2 tasemelt oli meist puhtam vaid Iirimaa, ka teiste vaadeldud õhusaasteainete osas jäime valdavalt kõige madalamasse (s.t. kõige puhtamasse) kontsentratsioonivahemikku.

KBFI teadlaste töö aruanded on leitavad Keskkonnaministeeriumi välisõhukaitse valdkonna kodulehelt.