Hiina teadlased jälgisid nelja aasta vältel regulaarsete ajavahemike 31 000 tuhande kohaliku matemaatilise ja sõnalise võimekuse muutust. Samal ajal hoiti silm peal ka nende kokkupuutel peenosakeste ning väävel- ja lämmastikdioksiidiga. Kuigi õhusaaste ja vaimse võimekuse vähenemise vaheline põhjuslik mehhanism pole selge, ei takistanud see uurimast, kuidas üks teist mõjutas

Töörühm leidis, et eeskätt langetas õhusaaste uurimisaluste sõnaosavust. Matemaatilise võimekuse langust täheldati eeskätt nende seas, kes pidid hingama saastunud õhku pikemat aega, mitmeid nädalaid. Eriti tugev mõju oli õhusaastel meestele ja vanemaealistele. Samuti oli langus teravam madalama haridustasemega meeste ja naiste seas.

Autorite sõnul on tulemustest midagi õppida ilmselt igal madalama või keskmise sissetulekuga riigis asuval linnal, mille elanike arv ületab 100 000.

Näitek Hiinas oleks Xin Zhangi ja tema kaaslaste arvutuste oleks USA saastenormide kehtestamise ja nende järgimise mõju vaimsele võimekusele võrreldav keskmise koolitee pikkuse pikenemisega ühe aasta võrra. Ameerika Ühendriikide saastenormide järgi peab jääma näiteks alla kümne mikromeetrise läbimõõduga osakeste hulk õhus alla 50 μg/m³. Kolmandik hiinlastest hingab kohati õhku, milles küündib nende hulk üle 70 μg/m³.

Aasta alguses ilmunud Tervisemõjude Instituudi raporti kohaselt peab peaaegu 95 protsenti maailma rahvastikust hingama aeg-ajalt õhku, mille õhus leiduvate peenosakeste hulk ületab maailmas ohutuks loetavaid norme. Lisaks Hiinale on probleem eriti terav Indias, Pakistanis, Kataris ja Saudi Araabias. Maailmas laiemalt sureb Maailma Terviseorganisatsiooni analüüsi kohaselt õhusaaste tõttu igal aastal enneaegselt ligikaudu seitse miljonit inimest.

Zhangi ja ta kolleegide uurimus ilmus Ameerika Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes.