Osakeste päritolu määramisel lähtuti nende kujust. Erinevalt bioloogiliste protsesside käigus tekkivast magnetiidist sarnanevad tööstuslikest allikatest ja fossiilkütuste põletamisel tekkivad nanoosakesed ideaalsele kerale. Keskmiselt leidus tehislikke osakesi 37 vaatluse alla võetud inimese ajus loomulikult esinevast magnetiidist sada korda rohkem.

Töörühm oletab, et suuruselt viirusega võrreldavad osakesed jõuavad ajju lõhnasibula kaudu. Erinevalt aju teistest piirkondadest ei kaitse seda aju-vere barjääriga võrreldav membraan. Tüüpiliselt 5—100 nanomeetrise läbimõõduga osakeste eest ei paku kaitset ka tavapoodides müüdavad hingamismaskid ja respiraatorid. Töörühm märgib, et kuigi hetkel pole veel täpselt selge, kui suurt ohtu tehislikud nanoosakesed endas kujutavad, on põhjust siiski muret tunda.

Kokkupuutel bioloogiliste kudedega tekitavad samasse rühma kuuluvad oksiidid reaktiivseid hapnikuühendeid, mis võivad omakorda kahjustada neid ümbritsevaid rakke. Näiteks on seda tüüpi kahjustusi nähtud Alzheimeri tõve varajases järgus. Töörühm nentis, et sarnaseid muutusi võis näha ka paari nooremas eas hukkunud inimese ajus. Samas ei võrreldud lahatud organeid maapiirkondades elanud inimeste ajudega, mis oleks hädavajalik kõrgendatud magnetiidi kontsentratsiooni ja õhusaaste vahel otsese seose tõmbamiseks.

Õhusaaste vähendamiseks leidub küllaga põhjuseid aga isegi ilma potentsiaalse magnetiidi nanoosakest lähtuva ohuta. Maailma terviseorganisatsiooni andmetel sureb selle tõttu maailmas igal aastal peamiselt kasvanud astma, südame- ja kopsuhaiguste riski tõttu enneaegselt ligikaudu 5,5 miljonit inimest.

Uurimus ilmus Ameerika Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes.