Tartu ülikooli inimgeograafia professori Rein Ahase uurimisrühm analüüsis, kuidas kahe asutuse – Eesti rahvusarhiivi ja Eesti Rahva Muuseumi (ERM) – kolimine Tartu kesklinnast linna serva mõjutas töötajate linnarännet ehk liikumist linnas.

Inimesi jälgiti ikka nende endi nõusolekul, täpsustab Ahas "Uudishimu tippkeskusele". Õigupoolest osalesid ERMi ja rahvusarhiivi töötajad selles uuringus väga entusiastlikult, kuna neidki huvitas, mida muudab töökoha asukoht nende liikumises. „Vaatasime nutitelefonidega Rahvusarhiivi, ERMi ja ülikooli töötajate puhul nende liikumist, kuus kuud enne ja pärast kolimist. Koos intervjuudega vaatasime seda, kuidas muutus transpordikasutus ja ruumikasutus. Ja tulemused on huvitavad.“

Selgus, et kui töötajad ja tudengid, kes peamiselt kesklinnas tegutsevad, sealt oma töökohtadega välja viia, siis kaob kesklinnast elu. Näiteks hakati töökoha uue asukoha tõttu külastama teisi kaubanduskeskusi. Samuti muutusid transpordivahendite kasutamise harjumused: jala käimisele hakati eelistama autosõitu.

Võiks ju küsida, miks inimesed auto asemel jalgratast ei valinud? ERMi juurde viib ju kena ja värskelt korda tehtud tänav, kuid kuna see viib ülesmäge, siis on sinna raske vändata ning seetõttu valisidki inimesed pigem auto.

Peamine järeldus oli, et pärast töökoha kolimist ei sattunud ka töötajad ise enam kuigi palju kesklinna.

Teisisõnu tähendab see, et Tartu kese nihkub kesklinnast mujale, ERMi ja rahvusarhiivi puhul vastavalt Raadile ja Maarjamõisa.

Rahvusarhiivi uus hoone Noora Maarjamõisa väljal. Autor: PM/Scanpix

Samas pole sellestki midagi, et linna kese linna serva poole nihkub. Ajalooliselt on samuti olnud aegu, kus linna tihendati ehk toodi kokku keskuse poole. Samuti on olnud ka eeslinnastumise perioode.

„Kõik asjad ei mahu ära kesklinnadesse,“ märgib Ahas, eriti kui rääkida kasvavatest linnadest. Pigem on vaja head plaani ja põhjendust, miks midagi on tarvis linnaruumis ümber paigutada.

Eesti puhul on olukord siiski teine: meil kasvab Tallinna piirkond kiiresti, kuid Tartu ja Pärnu on küll aktiivse arenguga, kuid kasv ei ole nii kiire. Vaadates aga rahvastiku arenguid, siis Eesti rahvastik kahaneb. See tähendab omakorda, et elu ja tegevust ei ole mõistlik liiga laiali ajada, sest sellega kaasnevad suuremad kulud transpordile ja mitmetele teenustele, leiab Ahas.

Niisiis pani töökohtade liigutamine äärelinna tartlasi rohkem autoga sõitma ja see, mõistagi, pole hea. Tuleb aga välja, et ka vastupidi pole hea.

Oletame, et te elate näiteks Lasnamäel ja käite müüjaks kahe bussipeatuse kaugusele kaubanduskeskusesse. Ah jaa – te räägite emakeelena vene keelt. Siis tekib hoopis n-ö kapseldumise efekt, kus inimesed töötavad ja elavad lähestikku ning suhtlevad üsna omasuguste inimestega. See, jällegi, suurendab segregatsiooni ehk inimrühmade eraldatust.

Sellest, kuidas Tallinn segregeerub ning mida peaks teisiti tegema, räägib Tartu ülikooli linna- ja rahvastikugeograafia professor Tiit Tammaru „Uudishimu tippkeskuses“ neljapäeval ETVs pärast „Aktuaalset kaamerat“.