Rein Ahas, elu tulevikulinnas ({{commentsTotal}})

Rein Ahas.
Rein Ahas. Autor/allikas: PM/Scanpix

“Tulevikulinn on see, mis tõmbab ligi talente. Need on justkui talentide linnad – talendid lähevad sinna, sest seal on parim elu- ja loomekeskkond,” kirjeldas Tartu ülikooli inimgeograafia professor Rein Ahas möödunud suvel, kui jalutasime ringi Tartus rahvusarhiivi vastavalminud majas. Selle sama maja töötajate liikumismustrite muutust oli Ahase töörühm äsja uurinud.

“Aga millises linnas te ise elada tahaksite?” küsisin. Talle omase tagasihoidliku naeratuse saatel alustas ta: “Nooh, maailma linnade vahel käib tihe konkurents, et meelitada endale teaduse, ettevõtluse ja loomevaldkonna talente.”

Vast just see viimane lause iseloomustaks Rein Ahast tagasivaates kõige paremini: teaduse talent, keda iga tark linn vääriks.

Kümme aastat tagasi sain Rein Ahaselt telefonikõne, mis algas sõnadega: “Mul on siin üks doktorant, kes on just valmis saanud väga huvitava uuringu.” Ja nii juhtus korduvalt – professor helistas, et anda teada oma noorte kolleegide teadustööst. Mõnikord helistasin ise, et küsida nõu mõne teemaga ja alati oli tal kohe pakkuda terve rida noori teadlasi, kelle töö vääriks esiletõstmist.

Lõpuks märkasin ikkagi ise küsida, et Rein, äkki tulete ja räägite ise uuringust. Nii sündiski eelmisel suvel “Uudishimu tippkeskuse” rändeteemaline osa.

Rein Ahas oli sedasorti teadlane, kes tabas ära uudisväärtuse, sest teadis väga hästi, mille jaoks tema ja ta järeltulev teadlaskond teadust teeb. Ta teadis hästi ka seda, et järelkasv peab samuti oskama oma tööst selgelt ja inimlähedaselt rääkida. Olles ise teaduse tipus, tegi ta alati enda kõrvale ruumi ka noorematele - see vast ongi ühe tugeva teadlase viis tagada oma teadustöö jätkumine.

Aga ikkagi, milline see tark tulevikulinn oleks?

Linnaametnikud on targad. Nad teevad otsuseid selle alusel, kus inimesed elavad, kuidas nad päeval tööle saamiseks liiguvad, vaatavad, kus inimesed poes käivad. Ühtlasi arvestavad sellega, et linnaservas metsaveerel elav inimene ei peaks oma last viima autoga lasteaeda teisele poole linna.

Ja kust mujalt kui inim- ja linnageograafidelt need linnaametnikud oma teadmised saaks.

Need, kes elavad linnas, võivad elada vanaemalt päranduseks saadud smartohvkas, teate küll neid Tartu ülikooli raamatukogu taga olevaid maju. Aga need majad on liginullenergiamajad: katusel olevad päikesepaneelid kütavad soojaks vee, mis tuleb kraanist ning lõputu hulk loendureid ja andureid hoolitsevad, et korter oleks soe, kuid keskkonnasäästlikult.

Oma nutitelefonist saab inimene vaadata, mis ja kus täpselt tema korteris kui palju elektrit kulutab – ega korter üksi pea olema tark, inimene ikka ka.

Maja ümber on haljastusega muruplatsid, kus saab piknikut pidada. Ei ole pilgeni täis pargitud kõnniteid, sest autot, kui neid keegi peaks vajama, saab laenutada tänava otsas olevast elektriautode parklast. See asub kõrvuti elektrijalgrataste parklaga.

Oluline on just see, et elektrijalgrataste omaga, sest mõni inimene ei jaksaks hommikul järsust mäest üles vändata, kuid selleks, et ta eelistaks keskkonnasõbralikumat transporti, tuleb tallegi leida sobivaim lahendus.

Kuid vaid smartohvka ja elektrijalgrattaga talente tulevikulinna ei meelita.

Kui tahan ja see võimalik on, töötan kontoris, kui tahan töötan kodust, kohvikust või ühisbüroost, kus on kõik võimalused oma töö mugavaks tegemiseks. Oluline on paindlikkus, rõhutaks Rein Ahas, inimene peab saama teha endale meeldivat tööd nii, et see talle sobib, siis on ta kõige tõhusam.

Keskkonna, aga ka inimese säästmine on oluline. “Kui 200 päeval aastas on õhukvaliteet alla igasuguse normi ja tänaval käimine on ainult maskiga võimalik, siis see ei ole see talentide ega loovate inimeste linn,” nentis Rein Ahas mullu suvel. Transpordivahendite heitgaasid, kohtkütte ehk korstnast tulev suits, vabrikute heitmed, tolm – neid kõiki annab läbimõeldud tegevusega vähendada nii, et linnaõhku saaks ka tegelikult hingata.

Samaväärselt oluline on inimese aja säästmine. Ja selle väljamõtlemise taga ongi inimgeograafid, linnageograafid, ehitus- ja majandusteadlased. Selleks, et aeg ei kuluks ummikutes istumisele, sest ristmik oli suure liikluskoormuse jaoks liiga kitsaks või vales suunas planeeritud, tuleb enne vaadata, kus ja kuidas inimesed liiguvad.

Seda võib inimeste käest küsida, aga võib ka küsida luba neid mobiiliga positsioneerides anonüümselt pisut jälgida. Kõik need andmed on tänu Rein Ahase ja tema kolleegide tööle ladunud päris hea vundamendi talentide tulevikulinnadesse juba praegu.

Hea Rein, loodan, et jõudsid tulevikulinna, mis inspireerib talente.  


Rein Ahas (1966-2018)

  • Lõpetas 1984. aastal Luunja keskkooli. 1999. aastal kaitses doktoriväitekirja Tartu ülikoolis loodusgeograafia erialal
  • Alates 2006. aastast Tartu ülikooli inimgeograafia ja regionaalplaneerimise õppetooli juhataja, inimgeograafia professor
  • 2013-2015 Teaduste akadeemia uurija-professor Tartu ülikoolis
  • Tema peamised uurimisvaldkonnad olid mobiilpositsioneerimine inimeste mobiilsuse uurimisel ja planeerimisel, linnageograafia ning inimeste paiknemise keskkonnamõjud.  


ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: