Pühapäeval kukkus Tartu maratonil kokku Tartu Ülikooli inimgeograafia professor Rein Ahas, kes suri hiljem haiglas.

Laugamets selgitas "Ringvaates", et Ahasel tekkis terviserike pärast 34,5 kilomeetrit ehk kolme tundi ja kolme minutit suusatamist. Ahase elustamisega alustas üks maratonist osavõtja, Saksamaalt pärit arstiharidusega naine. Maratoni meditsiinimeeskonna esmane reageerimise aeg oli 12 minutit ning kiirabibrigaadi saabumise aeg oli 15 minutit.

Miks mehe elu päästa ei õnnestunud, tuleneb Laugametsa sõnul mitmest asjaolust. "Esiteks, on olnud pingutus, mis on kestnud üle kolme tunni. See on organismi kurnanud, viinud teatud mõttes häireolukorda," tõi ta välja.

"Spordi äkksurmadel on paraku eripära, et paljudel juhtudel on ellujäämise võimalus tänu pingutuse foonil tekkinud organismi tasakaalust väljaminekule väike. Ka nii jooksumaratonidel kui ka rattamaratonidel, kui midagi on juhtunud ja pingutus on kauem kestnud, siis on see võimalus kiirema reageerimise korral tegelikult väike," rääkis arst.

Laugametsa sõnul tuleb arvestada, et sportlik tegevus arusaadavalt tõstab võimalust halbade asjaolude kokkulangemiseks ning võimalust, et võib tulla äkksurm. Samas on äkksurmade võimalus tema kinnitusel siiski väga väike.

"Palju rohkem inimesi sureb südame äkksurma või äkksurma üldse näiteks alkoholi tarbimise järgselt. Eestis, mida rohkem inimesed tegelevad millegagi, inimesed teevad järjest rohkem sporti, siis paraku me viimasel viiel aastal räägime ka sellest, et sportliku tegevuse käigus juhtub äkksurmasid. Siin on relatiivne risk olemas, et mida kauem inimesed millegagi tegelevad, seda suurem on võimalus, et selle tegevuse käigus neid äkksurm tabab," rääkis ta.

Laugametsa sõnul pole äkksurma võimalik ennetada. Samas on kindlad reeglid, mida tervisesportlased peaksid järgima.

"Esimene reegel on see, et tuleks täita perearsti soovitusi oma tervisliku eluviisi kohta. Arvan, et ka eile oli rajal sadu eestimaalasi, kellel perearst oleks soovitanud pigem sellisest pingutusest loobuda," ütles ta.

"Teine asi on n-ö treenituse regulaarsus ja kvaliteet. Kui perearsti poolt on tervis korras, siis lisaks peale selle, et teeme trenni, toitume ja puhkame õigesti, on oluline ka see, et tuleks teha ka koormustest-uuringuid. Kuigi nende puhul pole ka tõestatud, et need aitaksid äkksurma ennetada, on ikkagi mõistlik neid teha selleks, et oma treeningkoormusest ja kehalisest seisundist saada ülevaade. Meil võib olla ülevaade, et oleme heas vormis, aga tegelikult organism näitab, et tahaks hoopis puhata," lisas ta.

Ta tõdes, et äkksurmad on elu paratamatus. "See on teada, et sportlik tegevus seda tõenäosust suurendab. Aga see ei tähenda, et ei peaks tegelema spordiga või kehakultuuriga selleks, et oma tervena elatud aastate arvu pikendada ja võimalikke haigusi eemal hoida," rääkis Laugamets.

"Sellel pole ühest põhjust, miks need asjad juhtuvad. Need asjad juhtuvad inimestega, kellel ei ole ühtegi teadaolevat haigust, terviseriski. Need juhtuvad kõigis vanusegruppides, kõigis maades. Ja Eestis, kuna meil on südame-veresoonkonna haigustesse haigestumine kõrge, siis loomulikult südame-äkksurm on meil ka levinud," lisas ta.

Laugamets märkis, et temale teadaolevalt ei olnud Rein Ahasel varem südame-veresoonkonna haigust diagnoositud, samuti ei olnud pere- või eriarst pannud talle peale sportimise piiranguid.

"See on paratamatus, millega peavad arvestama kõik spordivõistluste korraldajad. Meie jaoks pole küsimus, kas see juhtub, vaid millal see juhtub. Kahjuks juhtuvad sellised asjad ka tulevikus. Ühtegi kindlat meedet ei saa välja tuua, aga kindlasti tuleb jälgida ennast, oma enesetunnet, regulaarset treenitust ja reageerida võimalikele haigustele, mis võivad osutuda meil krooniliseks," rääkis Laugamets.