Sellise järelduseni jõudis inimgeograaf Age Poom kui ta analüüsis doktoritöös Eesti elanike liikumis- ja tarbimiskäitumisest tulenevat keskkonnakoormust, täpsemalt süsinikuheitmete ja ökoloogilise jalajälje jagunemist ning selle seoseid elu- või töökoha paiknemisega.

“Pole raske mõista, et kõrgemad sissetulekud lubavad inimestel rohkem tarbida ning toovad seega kaasa elanike suurema keskkonnakoormuse. Seal, kus sissetulekud väiksemad, on tarbimist jällegi vähem ja ka inimese koormus keskkonnale väiksem,” alustab Poom väitekirja tutvustamist, mis uuris tarbimisest ja mobiilsusest tuleneva keskkonnakoormuse ruumilisi aspekte.
“Teada on ka see, et Eestis on keskmisest kõrgemad sissetulekud koondunud just suuremate linnade piirkonda. Seega on linnade piirkonnas ka tarbimisest tulenev elanike keskkonnajälg suurem.”

Poom leidis doktoritöös, et lisaks sissetulekutele kujundavad inimeste tarbimisotsustusi ja kaasuvat keskkonnakoormust ka tarbimisvõimaluste olemasolu ja kättesaadavus nende tavapärases elukeskkonnas. Teiste sõnadega: kui tavapärasesse elukeskkonda ehk kodu- ja töökoha ümbrusesse jäävad kaubanduskeskused ja tänavakohvikud, spordiklubid ja laste huviringid, kinod ning kontserdisaalid, siis on suurem tõenäosus, et inimesed neid ka külastatavad.

Suured koormajad linna lähedal

Just Tallinna, Tartu, Pärnu ja nende linnade tagamaa elanikud käivad rohkem väljas söömas ja reisimas ning teevad suuremaid kulutusi kultuuri-, spordi- ja muudele vaba aja kaupadele ning teenustele kui mujal Eestis elavad inimesed. Nii on see ka siis, kui eeldada leibkondade võrdseid sissetulekuid ning sama haridustaset, pere suurust, kodust keelt või auto olemasolu.

“Neid tingimusi silmas pidades oleks ainult keskkonna vaatevinklist kõige mõistlikum elada kaugetes maavaldades ehk valdades, mis ei asu ühegi keskuslinna tagamaal,” ütles inimgeograaf Poom. “Seda sellepärast, et kaugemate maavaldade elanikel ei ole nii kerget ligipääsu erinevatele kaupadele ja teenustele, mida tarbida. Nad saavad hakkama vähemaga või tarbivad rohkem omatoodangut.”

Poom rõhutab, et siinjuures on iseküsimus see, kas “maainimesed” on sellega rahul või tunnevad end millestki ilma jäävat. “Me ei tea veel, millist rolli mängivad siin teadlik elukohavalik ja elustiilieelistused.”

Teisalt on ka linnades võimalik targa transpordiplaneeringu abil kujundada säästlikke liikumisharjumusi ning kompaktse ja energiatõhusa asustuse ja kütteinfrastruktuuri toel hoida kokku energiakuludelt.

“Valdav osa eestlaste keskkonnakoormusest tuleneb just eluasemega seotud kulutustest,” sõnas Poom. “Mida suurem on kodu, seda enam vajatakse kütet, valgustust, sisustust, hooldust. Suuremad kodud paiknevad sageli linnakeskustest väljaspool, valglinnades ja hajaasustusaladel. Nendes piirkondades elavad inimesed peavad panustama rohkem aega ja raha ka igapäevasele transpordile, selleks et jõuda linna tööle, kooli või huviringi.”

Mõistlikud tarbijad Ida-Virus

Poom lisas, et tasakaal linna kompaktsusest tulenevate eeliste ja tarbimisvõimaluste rohkusest tingitud suurenenud keskkonnakoormuse vahel on põnev uurimisdilemma, mis eri linnade kontekstis võib anda erineva tulemuse.

“Nii on Eestis iseäralikuks näiteks Ida-Viru tööstuslinnad. Ühest küljest tulevad siin esile kompaktse linna eelised, mis võimaldavad saada hakkama väikseimate eluaseme- ja transpordikuludega terves Eestis. Teisalt on ka mitmesuguste muude kaupade ja teenuste tarbimisega seotud keskkonnakoormus Ida-Viru elanike seas konkurentsitult kõige madalam, mida vaid osaliselt selgitavad sissetuleku suurus või rahvastiku etniline koosseis.”

Ilmselt nende tööstuslinnade eripärane paiknemis- ja arengulugu, majandusstruktuur, keskkonnaproblemaatika ja vähesed sotsiaalsed sidemed ümbritsevate aladega ei ole võimaldanud neil linnadel areneda tänapäevasteks aktiivset eluviisi võimaldavateks keskusteks.

“Keskkonnaalaselt ja sotsiaalselt tasakaalustatud ühiskonnakorralduse saavutamiseks on seega vaja jõuda teadliku ja läbimõeldud ruumipoliitikani nii iga linnastu kui ka terve riigi tasandil,” sõnas inimgeograaf Age Poom.

Vabaajakaupadest ja -teenustest, väljas söömisest ja majutusteenustest tulenev suhteline süsinikukoormus Eesti eri piirkondades. (Allikas: Age Poom)

Kas teadsid?

• Eesti elanike keskkonnakoormus on väiksem kui rikkamate Euroopa Liidu liikmesriikide elanike lõpptarbimisest tulenev keskkonnakoormus. Vahe on siiski väiksem, kui sissetulekute erinevuse põhjal eeldada võiks. Väiksema vahe põhjustab eestlaste suur otsene energiakasutus kodudes, mis tuleneb küll kliimast ja kütmisvajadusest, kuid ka hoonete kehvast soojustusest ja Eestis toodetud elektri suurest süsinikuheitmete hulgast. Eluasemega seotud keskkonnakoormus põhjustab umbes poole kogu keskkonnakoormusest.
  
  
• Tallinnas, Tartus, Pärnus ja nende linnade tagamaal elavatel inimestel on suurema keskkonnakoormusega tarbimismuster kui mujale Eestis elavatel inimestel. Erinevus tuleneb peamiselt suurematest kaupade ja teenuste tarbimisest.
  
  
• Ida-Viru tööstuslinnade elanike konservatiivne tarbimis- ja liikumiskäitumine põhjustab konkurentsitult kõige madalama keskkonnakoormuse Eesti elanike hulgas.
  
  
• Linnaelanikud põhjustavad igapäevaliikumistega madalama keskkonnakoormuse kui tagamaa- või maavaldade elanikud.

Age Poom kaitses 2. märtsil Tartu ülikoolis doktoritöö "Tarbimisest ja mobiilsusest tuleneva keskkonnakoormuse ruumilised eripärad“. Teda juhendasid inimgeograafia professor Rein Ahas ja sotsiaalpoliitika teadur Kati Orru, oponeeris Helsingi ülikooli dotsent Tuuli Toivonen.