Etnoloog: Soome tööle minemise taga on sealne inimlik suhtumine töötajasse

Eesti elu on tänapäeval väga lihtne elada piirideüleselt, märgib Keiu Telve, Tartu ülikooli kirjanduse ja kultuuriteaduste doktorant. Ta uurib pendeltööd ehk miks eestlased Soomes ja Rootsis tööl käivad.
Telve räägib „Uudishimu tippkeskuses“, kuidas tema intervjueeritavad, kes praegu elavad Rootsis, avavad ka intervjuu ajal Postimehe veebilehe või „Eestlased Rootsis“ Facebooki grupi. Nad jälgivad pidevalt siinset ajakirjandust ja Eestis toimuvat.
Need eestlased teavad täpselt, millal jõulude ajal tuleb Linnateater või mõni eesti muusik neile Rootsi esinema ning nad ostavad piletid juba varakult ette ära. Nad peavad pidevalt sidet Eestiga Skype’i ja sotsiaalmeedia vahendusel. Eesti on osa nende virtuaalruumist, isegi võib-olla suurem osa virtuaalruumist. “Võib-olla on ka neid, ke son rohkem integreerunud kohalikku kultuuriruumi, on võtnud ka näiteks Soome või Rootsi kodakondsuse, aga ma ei usu, et Eesti nende jaoks ära kaob.”
Keiu Telve on uurinud nn Kalevipoegasid. “Nad on otsekui muutunud rahvuslikuks peksupoisiks,” nendib Telve. Kalevipojad on tegelikult need mehed, kes majanduslanguse ajal otsustasid siin ühiselt kannatamise asemel minna otsima tööd ja suuremat teenistust välismaale, peamiselt Soome.
“Neid on nimetatud mugavuspagulasteks, isegi natuke kodumaa reeturiteks – läheb ära, meil on siin ühiselt raske. Aga mina pigem tooksin selle teise külje välja. 2008. aastal kui algas majanduskriis, siis paljudes Eesti väikekohtades kadusid töökohad üleöö,” kirjeldab Telve.
Nendel meestel oli sageli kodulaen, autoliising, peres kasvamas väikesed lapsed, naine kes oli kodune. “Üleöö kaotada oma hästitasustatud töökoht oli tegelikult suur löök. Isegi kui see toimus näiteks Häädemeestel, Pärnumaal, siis ka kusagil lähikonnas polnud tööd.”
Nii ei jäänudki nendel meestel midagi muud üle kui otsida väljapääsu sellest keerulisest olukorrast. Nii suutsid nad säilitada sissetuleku, et hoida alles oma mitu aastat ehitatud kodu, et tulla perega ots-otsaga kokku.
“See on jäänud rütmiks, et tulla välja raskest olukorrast. Soome tööturg on mitmes mõttes parem,“ märgib Telve ja loetleb põhjusi.
Esiteks – palgad on jätkuvalt kõrgemad, lihtsam on toime tulla.
Teiseks – inimesed kiidavad sealset töökultuuri. Inimesed oskavad tööd teha, sest neil on tööaeg ja puhkeaeg. Nad tunnevad, et tööandjale läheb korda, kuidas tema töötajad eluga toime tulevad.
Kolmandaks – eelnevast põhjusest lähtuvalt on tööandajad mõelnud välja süsteemi, kuidas eestlased saavad käia kümme päeva Soomes tööl ja olla seejärel 4–5 päeva kodus, või kolm nädalat Soomes ja nädal kodus.
Aga Soome lähevad ka need noored mehed, kes majanduskriisi alguses olid alles algkoolis. Miks lähevad keskkoolilõpetajad Soome tööle?
Keiu Telve usub, et siin on oma roll võrgustikrändel. “Tihtipeale nende perekondadest on paljudel Soomes töötamise kogemus. Nende isad võib-olla töötavadki juba kümme aastat Soomes.” Võimalik, et nende emad on käinud Soomes aegajalt tööl, õed-vennad käinud suviti Soomes taskuraha teenimas.
Väljaränne pole Eesti ajaloos midagi uut. Kümmekonna aasta vältel alates 1906. aastast lahkus ainuüksi Põhja-Ameerikasse 10 000 eestlast. Teise maailmasõja ajal jättis kodumaa enam kui 70 000 eestlast. Need väljarändajad said teateid kodust ajalehtede ja koduste napi kirjavahetuse abil. Praeguse väljarände puhul on ühenduse pidamine sootuks teistsugune.
Sellest, kuidas rahvas rändab linnas, näiteks Tartus, räägib Tartu ülikooli inimgeograafia professor Rein Ahas „Uudishimu tippkeskuses“ neljapäeval ETVs pärast „Aktuaalset kaamerat“. Sotsiaalmeedias kaasarääkimiseks kasutage teemasilti #tipukas.