Saage on mõnda aega uurinud metallivalamiseks kasutatud tiiglites ja kivist valuvormides olevaid värviliste metallide jääke.

Äsja avaldatud uuringu tulemused aitavad mõista, kuidas siinsetel aladel tehti metallitööd 5. sajandist eKr kuni 13. sajandini pKr. ERR Novaator koos “Aktuaalse kaameraga” uuris Ragnar Saagelt uuringu kohta täpsemalt.

Milliseid metalle siinsetel aladel ajal rauaajal kasutati?

Mina uurisin põhiliselt värvilisi metalle. Kasutati erinevaid vasesulameid, hõbedat ja tina. Tuli välja, et just kivivormidega valati väga palju just tinast esemeid. Neid kinnitati riietele erinevatesse kohtadesse. See tundub olevat väga populaarne Ida-Euroopas, Baltikumi ja Loode-Venemaa aladel.

Kust need metallid pärit olid ja kuidas siia jõudsid?

Eestis tehti tol ajal kohal peal ainult rauda. Ülejäänud on kõik sisse toodud. Meil ei ole tegelikult väga häid uurimusi nende metallide päritolu kohta. Aga vaadates kui palju on meil Araabia hõbedat, siis võib arvata, et väga palju hõbedat tuli just sealt.

Kõiksugu muud metallid, eriti vasesulamid, need on kõik olnud vanametall. Varasemalt, näiteks Rooma riigi ajal, on meil kasutatud palju messingit. Hiljem tulevad ka teised elemendid sinna sekka, näiteks tina ja plii.

Näeme, et kui 11. ja 12. sajandil läks lahti tihedam kaubandus – lääne kaupmehed hakkasid Novgorodiga kauplema –, siis suurenes ka meil siin kohapeal selliste puhaste metallide kättesaadavus. Neid hakati erinevates kombinatsioonides kasutama, et toota just selliseid esemid nagu nemad tahtsid.

Uuringust selgus, et väärtuslikumaid metalle valati linnamägedel ja linnustel. Miks just seal ja mitte kohaliku külasepa juures?

Ilmselt see linnamägedel toimuv käsitöö oli kõige rikkalikum. Lisaks sellele, et seal valati hõbedat ja mõnel pool isegi on tiiglitest isegi kulda välja tulnud, seal valati näiteks ka tina ja tehti ka pronksivalu.

Linnamägedele oli koondunud nii poliitiline võim, aga ka ühiskonna koorekiht, kellel oli rohkem raha, et neid esemeid endale tellida või teha lasta.

Järgnevalt interaktiivselt lahenduselt saab vaadata Kuigatsi linnamäelt leitud tiiglist.

Nii et probleem on siis selles, et külasepa klientidel ei olnud nii palju raha?

Võib-olla. Aga võib-olla ka see, et meil on probleem uurimisseisuga. Meil on väga palju kaevatud linnuseid, meil ei ole väga palju kaevatud rauaaegseid maa-asulaid, kus sa saaksid kätte sellise ilusa külasepa sepikoja.

Võib-olla kui me kaevame rohkem neid küla töökodasid, siis tuleks sealt ka selliseid asju välja.

Mida nendest metallidest valati ja milliseid tehnikaid selleks kasutati?

Mina nägin põhiliselt neid vahendeid, millega neid valati – erinevaid sulatustiigleid. Neid esemeid on meil erinevatest kalmetest ja linnamägedest juba varasemalt olemas.

Me teame, et siin kohapeal on tehtud palju erinevaid ehteid. Erinevatest metallidest rinnanõelu, käevõrusid.

Tundubki, et meil on väga vähe järel kõikide nende ilusate sõlgede ja ehete valamise vorme. See on üks selline natuke nagu müsteerium – milline oli see täpne tehnika, kuidas nad neid asju valasid. Ilmselt ei ole need valuvormid lihtsalt tänapäevani säilinud.

Aga mida me hästi näeme, on kõiksugu madala sulamistemperatuuriga metallide valamise vormid. Enamasti on need tehtud kivist ja need ei kao kuhugi.

Tõenäoliselt oli kivivormi mõnus mitu korda kasutada. Näiteks olid sellised ehisnaastud, mida pandi enda riiete serva. Sul oli ühe ilusa riideeseme valmistamiseks vaja neid sadu. Siis oli ka hea, kui sa said seda sama kivivormi kasutada sadu ja sadu kordi.

Ja samas ei saanud sinna valada väga kuuma metalli, sest siis oleks see vorm katki läinud. Nii see kivivorm ise kui ka tina olid imporditud välismaalt. Tänapäeval võib-olla jääb meil mulje, et mis see tinavalamine siis ära ei ole – uuel aastal valatakse kogu aeg tina. Aga tol ajal oli see kallis kraam, mida tuli sisse tuua kaugelt.

Kas te olete proovinud neid rauaja metallivalamise teadmisi ka eksperimentaalarheoloogias ja kuidas see on välja tulnud?

Jah, Rõuge muinastalus oleme katsetanud lihtsamate asjadega, näiteks tinavalamisega, et teha neid kivist valuvormide sisse. Inimesed, kes seda esimest korda teevad, mõnikord teevad vigu, sest sellel vormil ei tohi olla negatiivseid pinnavorme. Kui see ese valada vormi sisse ja pärast sealt välja võtta, siis ta rebib sealt natuke seda vormi kaasa.

Aga üldiselt on see väga lihtne osa sellest. Keerulisem osa, mida me ei ole teinud, on teha ise korralikud tiiglid, mis meil ääsis ära ei sula, ja valada sellega ilusaid pronks- või hõbeasju, mis on siis lõpuni ilusti välja tulnud.

Aga plaanite teha?

Jah, kindlasti. Samm-sammult peab seda tegema. Kõigepealt peamegi ära õppima selle, kuidas seda üsna kapriisset Eesti savi kasutada nii, et ta sulaks ära hiljem kui need metallid, mis seal sees on.

Mida see teadmine meile tänapäeval juurde annab?

Mind huvitab suurem pilt. Kui me tahame tänapäeval võrrelda, et mida tõi kaasa endaga Eesti alade risitiusustamine, linnade rajamine ja lääne päritolu kaupmeeste immigratsioon, siis me peame teadma, mis siin enne toimus.

Praegu hakkab see pilt vaikselt selgeks saama. Me näeme, et rauaajal olid käsitöölistel teatavad piirangud. Nad said kasutada ainult kohalikust savist tehtud tiigleid, mis olid ainult natukene kõrgema sulamistemperatuuriga kui need metallid ise.

See oli nende jaoks suur porbleem, sest need tiiglid kippusid käes ära sulama, kui nad asju valasid. See seadis ka piirangud: valada ei saanud ka väga suuri asju.

Teine asi on see, millised nägid välja nende töökojad. Me näeme, et keskajal hakati kasutama lameda põhjaga tiigleid. See tähendab, et ahi, millesse need pandi, oli lameda põhjaga. Need olid sellised suured statsionaarsed ehitised.

Samas rauajal me näeme, et kasutati lihtsalt süte sisse pandud tiigleid ja see on märkimisväärne tehnoloogiline vahe.

Tahaks öelda küll, et rauaja lõpus olid muistsed eestlased tublid käsitöölised, mis ilmselt on ka tõsi – väga ilusaid asju tehti kohapeal. Aga kui vaadata, mis pärast ristiusustamist ja võõrvallutajate tulekut toimus, oli tegelikult käsitöös ja mitmes valdkonnas väga suur tehnoloogiline hüpe ja meie kohalikud meistrid jõudsid Lääne-Euroopale järgi.