Arheoloogidel läks õige mitu aastat, et erinevate ajalooandmete põhjal tehnika selgeks õppida ning enne seda rauasulatust oli paraku edutult proovitud juba seitsmel korral. Sellised arheoloogiaeksperimendid annavad ajaloolastele väärtuslikku infot selle kohta, kuidas ammustel aegadel võidi rauda sulatada, kui palju see aega võttis ning millise kvaliteediga rauda üldse on kohalikust maagist võimalik saada.

Rõuge muinastalu juures kasutati kohalikku Rõuge maaki, mis on väga rauarikas, kuid mida seni ei olnud arheoloogidel õnnestunud sulatada osalt just sel põhjusel, et selles on liigagi palju rauda, selgitas eksperimenti eest vedanud Tartu Ülikooli arheoloogia nooremteadur Ragnar Saage.

Seetõttu segasidki arheoloogid kokku kaht maaki: lisaks kohalikule Rõuge maagile läks ahju ka Tallinna teletorni juurest 1970ndatel avastatud soorauamaak ehk nn teletorni maak.

Rõuge ja teletorni rauamaagid. Autor: Rõuge muinastalu

Arheoloogide jaoks algab rauasulatus ennekõike sulatusahju tegemisest ning seegi kunst tuli arheoloogidel ära õppida ajalooürikute põhjal ja katsetamise käigus. "Me ei tea, millised nägid rauaahjud 1000 aasta eest välja," nentis Saage.

Etnograafilistest allikatest on teada, et sulatusahjudele anti erinevaid kujusid. Näiteks on teada naisekujulisi ahjusid. Eksperimendi tarvis tehti ahi kohalikust Rõuge savist, liivast ja heinast ning see nägi välja selline:

Ahju tegemisel ei kasutatud lisaks eelmainitud heinale ühtki tugevamat, näiteks puitkonstruktsiooni. Saage selgitas, et ahi tehti teadlikult eelnevatest väiksem, kuna mõni nädal varem olid sarnast rauasulatust proovinud Hiiumaal Kunstiakadeemia tudengid Kopli Ametikooli õppejõu Mart Kekiševi juhendamisel ning sealsest katsest ilmnes, et tõhusam on kasutada väiksemat ahju ja kasutada suuremat kuumust.

Nagu mainitud, andis eksperiment arheoloogidele ka infot selle kohta, kui kaua rauasulatus 100 aasta eest aega võis võtta. "Ahju ehitamine võtab paar tundi, seega ei võta kaua," märkis Saage. Enne sulatama asumist tuleb ahi aga kütta väga kuumaks ja see võttis veel paar tundi. Raua sulatamiseks kulus aga viis tundi. Seega oli rauasulatamine 1000 aasta eest umbes ühe päeva töö, ehkki kõik sõltub lõpuks kogustest.  

Eksperimendi käigus läks ahju ligikaudu 23 kilo rauamaaki, mis oli juba eelnevalt tule peal röstitud. Ahju kütmiseks kulus ligi 30 kilo puusütt. Ja tulemus – veidi üle kilo toorrauda.

"Šlakk voolas nagu paksem piim või vedelam keefir," kirjeldasid arheoloogid eksperimenti. Mida see tähendab?

Ragnar Saage selgitas, et on hea, kui šlakki ehk rauasulatamisel metalli pinnale tekkivat mineraalse sulami kihti on palju, aga sealjuures võiks ta olla hästi vedel. "See võimaldab redutseerunud raual omavahel suuremaks tükiks kokku minna ja tekitab hapnikuvaba vanni, kus need rauatükid omavahel kokku lähevad."

Järgnevast videost on näha, kuidas raud ahjust välja võetakse. Video autor: Tiit Kobrusepp.

Arheoloogide eesmärk, mõistagi, polnud lihtsalt saada tükki toorrauda. "Lõpuks tahaksime ise ka terase tegemise ära õppida," märkis Saage. Kui juba valmis tehtud rauda õigetes tingimustes süsinikurohkes keskkonnas kuumutada, siis on seda võimalik rikastada süsinikuga.

"Me täpselt ei tea, kuidas seda 1000 aastat tagasi tehti, selle kohta on erinevaid meetodeid, me lihtsalt ei tea, millist täpselt Eestis kasutati." Ilmselt järgmisel suvel asuvadki arheoloogid neid erinevaid viise Rõuge muinasmaja juures proovima.

Rõuge muinastalu on rauaaegse elamu arheoloogiaeksperiment, kus on ehitatud viikingiaegsete ehitusmeetoditega loodud talukompleks. Selle eksperimentaalarheoloogia projektiga alustas 2010. aastal Tartu Ülikooli arheoloog Viire Kobrusepp, kelle magistritööst on praeguseks välja kasvanud omanäoline teaduskatse. Rõuge muinastalu võimaldab arheoloogidel uurida 1000 aasta tagust elu-olu ning igal aastal käib viikingiaegse elu-oluga tutvumas sadu inimesi.

Tänavu 21. juulil toimunud muinasehituse suvekoolis ja muinaspäeval käis talus enam kui 500 inimest.