Rauaaegne talu kerkib vabatahtlike töökate kätega ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Rauaaegne talu kerkib vabatahtlike töökate kätega
Rauaaegne talu kerkib vabatahtlike töökate kätega
Viie nädala jooksul toimetas Rõuge muinasmaja juures terve hulk vabatahtlikke.

Viie nädala jooksul toimetas Rõuge muinasmaja juures terve hulk vabatahtlikke.

 Projekti eestvedaja Viire Kobrusepa sõnul oli esimesel ja viimasel nädalal huvilisi vähem, kuid vahepealsel ajal jätkus töötegijaid piisavalt. Ehitus käis isegi nädalavahetustel.

Kätt proovisid nii ajaloolased kui loodusteadlased. Tartu ülikooli entomoloogia teadur Toomas Esperk veetis puutööd tehes kolm päeva.

Rõuge muinastalu ehitamist nimetati eksperimentaalarheoloogiliseks seminariks. Mida ütlevad inimene Toomas ja teadlane Toomas pärast sellises seminaris osalemist?

Algatuseks olgu öeldud, et muinasmaja ehitamisele kaasa aitama läks selgelt inimene Toomas, kes lootis hästi ja kasulikult aega viita, saada hetkeks teise aega (olgugi suuresti illusoorselt) ja teha füüsilist tööd ennast aegade jooksul tõestanud abivahendite ehk käte, kirve ja haamriga. Lisaks soovis Toomas saada selgeks mõned palkmaja ehitamise aabitsatõed ja saada tuttavaks arheoloogidega. Kõik need tahtmised said ka rahuldatud, sealjuures nii mõnigi neist oodatust palju suuremal määral.

Miks mulle see ettevõtmine meeldib? Peapõhjus on ikkagi puhtalt emotsionaalne ja seega täiesti teaduseväline. Selline tegutsemine on aktsepteeritud viis mängida edasi poisikese indiaani- ja onniehitamismänge, aga seda uuel, autentsel või vähemasti autentsele sarnasel moel. See omakorda aitab realiseerida teist lapsepõlveunistust - tuua ajas rändamine korraks ulmeraamatutest välja.

Kõik ülejäänud voorused, mis ettevõtmise eestvedajate jaoks võisid olla põhilised – hariduslik aspekt, traditsiooniliste eluviiside propageerimine, võimalus teha arheoloogilisi eksperimente – olid minu jaoks pigem õigustused, kuigi väga head õigustused.

Aga teadlase seisukoht?

Jääksin siin pigem kõrvaltvaatajaks oma olematu arheloogialase kompetentsi tõttu, mis siin vähegi adekvaatse hinnangu andmiseks hädavajalik oleks. Samas ei ole põhjust kahelda, et eksperimentaalarheoloogia on täiesti arvestatav teadussuund, mis võimaldab läbi viia   katseid valdkonnas, kus see tavapäraselt võimalik pole.

Võibolla veelgi olulisem on minu arvates aga see, et taasloomine ja taaskehastamine võimaldab arheoloogidel oma uurimisobjekte palju paremini tunnetada. See omakorda vähendab tõenäosust, et hiljem luuakse paberil puhtteoreetilisi ja praktikas mitterealiseeritavaid konstruktsioone. Selline lähenemine võimaldab ka detailide taga paremini näha üldisemat pilti - piltlikult öeldes saab potikillu-uurija lõpuks ka potti ennast (küll rekonstrueeritud kujul) katsuda, vaadata ja uurida.

Toimetaja: Piret Pappel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: