Astronoomid nägid enam kui 10 miljardi eest lahvatanud koletut supernoovat ({{commentsTotal}})

22. augustil 2016 lahvatunud supernoova DES16C2nm.
22. augustil 2016 lahvatunud supernoova DES16C2nm. Autor/allikas: Matthew Smith/Southhamptoni ülikool

Ilmaruumi paisutava tumeenergia olemust paremini mõista lootnud astronoomid püüdsid pildile 10,5 miljardi aasta eest toimunud täheplahvatuse.

Tegu on ühtlasi kõige kaugemal asuva täheplahvatusega, mille puhul on teadlased suutnud välja selgitada, mis sorti supernoovaga tegu on. Vaatluste põhjal sai liigitada DES16C2nm ülieredate supernoovade sekka.

Kui supernoovad ise on juba universumi ühed kõige energeetilisemad sündmused, siis ülieredad täheplahvatused on neist veel keskmiselt sada korda eredamad. Suur osa energiast vallandub sellisel juhul ultraviolettkiirgusena. Maad tabades neeldub sellest enamik atmosfääris. Seetõttu on ülieredaid supernoovasid vaatamata oma nimele raske märgata.

Seekord tuli aga astronoomidele appi universumi paisumine. Mida kaugemal asub objekt, millelt valgus pärineb, seda rohkem on see välja venitatud. Erakordse kauguse tõttu oli supernoovat näha nähtava valguse spektriosas. Seda sai jälgida ka kõige suuremate maapealsete teleskoopidega.

Supernoovalt pärinevat valgust täpsemalt analüüsides tuli välja, et selles puudus vesiniku sõrmejälg. Universumis kõige külluslikumalt leiduva elemendi spektrijoonte puudumine viitab, et supernoovana lahvatanud objekt oli äärmiselt suure massiga.

Esimesed ülieredad supernoovad jäid teadlastele silma alles kümnekonna aasta eest. Seetõttu puudub täheteadlastel veel väga hea arusaam, kuidas vallandub plahvatuste käigus rohkem energiat, kui suudavad sama aja jooksul kiirata isegi kõige eredamad galaktikad. Juhtiva hüpoteesi kohaselt mängivad võtmerolli massiivsete tähtede plahvatamisel tekkivad pöörlevad neutrontähed. Energia vallandub, kui ülitihedaid objekte tabab plahvatuspaiga lähistele jäänud aine.

Töörühm eesotsas Matthew Smithiga Southamptoni ülikoolist loodab, et täiendavate vaatluste käigus leiavad nad teisigi ülieredaid supernoovasid. Esialgsete tähelepanekute alusel on teadlastel selleks ka head väljavaated. Mida kaugemale Maast minna, seda rohkem neid leiab.

Pikemas plaanis võimaldaks see neid standardiseerida nagu laialt levinumaid Ia-tüüpi supernoovasid. Just nende abil saadi kinnitust, et universumi paisub tõepoolest kiirenevas tempos. Juba noores universumis süttinud standardküünlad paistavad oma kauguse tõttu Maalt vaadates aga liiga kahvatutena, et neist saaks ammutada kasulikku informatsiooni.

DES16C2nm ei ole samas ilmselt kõige kaugemal asuva supernoova, mida astronoomid kunagi näinud on. Kaks veelgi kaugemal asuvat supernoovakandidaati jäid teadlastele silma 2012. aastal. Toona suudeti määrata aga vaid nende kaugus, kuid mitte analüüsida võimalikelt supernoovadelt pärinenud valguse täpset koostist.

Uurimus ilmus ajakirjas The Astrophysical Journal.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: