Seni on teadlased üldiselt arvanud, et see algne aine, mille tihenemisel on moodustunud Päike ja planeedid, asteroidid ja komeedid, on pärit ühest varem siinkandis olnud tähest, mis plahvatas supernoovana, sest just supernoovaplahvatustes saavad tekkida ja laiali paiskuda rauast raskemad keemilised elemendid, mida Päikesesüsteemi taevakehades leidub üsna rohkesti.

Kuid seda teooriat on saatnud väike murekoht. Päikesesüsteemi algaegadest pärit meteoriidid sisaldavad suheliselt rohkesti alumiiniumi isotoopi 26, kuid sellega võrreldes suhteliselt vähe raua isotoopi 60. Supernoovaplahvatuses peaks mõlemat isotoopi tekkima aga rohkesti.

Nii ongi Chicago ülikooli teadlased eesotsas Nicolas Dauphase ja Vikram Dwarkadasega nüüd ajakirjas Astrophysical Journal tulnud välja ideega, et tegelikult ei pärinegi Päikesesüsteemi aine supernoovast, vaid hoopis Wolf-Rayet' tüüpi tähest.

Wolf-Rayet' tähed on Päikesest neli-viiskümmend korda suuremad. Neis tekib tohutus koguses raskemate keemiliste elementide tuumi, nende seas nii alumiinium-26 kui ka raud-60, mis lenduvad tähetuule koosseisus maailmaruumi.

Maailmaruumis juba ees oleva ainega põrkudes välja paiskunud aine aeglustub, seiskub ja moodustab tähe ümber tiheda mulli. Ja just selles mullis võivad hakata tekkima uued tähed.

Dauphas ja Dwarkadas väidavad, et nii võis tekkida ka Päike koos kogu oma kaaslaskonnaga. Hiidtäht ise aga põles üsna ruttu ära, plahvatas supernoovana või tõmbus mustaks auguks, kes teab, ja kadus silmapiirilt.