Planeedisüsteem kihas selle algusaegadel kümnetest väiksematest paari tuhande kilomeetrise läbimõõduga protoplaneetidest. "Simulatsioonide järgi põrkasid need üksteisega kokku ja neist moodustusid praegu nähtavad kiviplaneedid. Midagi pidi protoplaneetidest küll alles jääma, kuid ma poleks oodanud, et leiame sellest otseseid tõendeid," märkis uurimuse juhtivautor Farhang Nabinei, Šveitsis asuva Lausanne'i riikliku polütehnikumi materjaliteadlane ERR Novaatorile.

Almahata Sitta meteoriidis leidub rohkelt väikesi teemante. Pildil üks selle kildudest. Autor: SETI

Haruldane võimalus avanes tänu kümne aasta eest Maa suunas kihutavat asteroidi 2008 TC3 märganud Arizona astronoomile. Täheteadlase üleskutse peale asusid seda jälgima teised elukutselised ja amatöörastronoomid. Keha plahvatas viimaks Sudaanis asuva Nuubia kõrbe kohal. Teadlastele appi tulnud Khartoumi ülikooli tudengitel õnnestus leida kõrbeliivast 600 meteoriiditükki.

Põhjalikumate uuringute käigus selgus, et Almahata Sitta meteoriit kuulub ureiliitide sekka. Koostise põhjal on need tekkinud taevakehadest, mida Päikesesüsteemist tänapäeval ei leia. "Tavaliselt kasutatakse kosmose uurimiseks teleskoope. Need proovid pärinevad aga ajast, mida pole meil võimalik otseselt uurida ja peame kasutama hoopis elektronmikroskoopi," märkis Nabinei.

Erinevalt meteoriitidest leidub neis reeglina väikesi teemante. Tavaliselt on need juuksekarvast 10 000 korda väiksema läbimõõduga. Teemantide olemasolu saab selgitada juba väiksemat sorti kokkupõrgetega. Grafiidi väikesteks vääriskivideks muutmiseks piisab juba hetkelisest ülikõrgest rõhust ja temperatuurist.

Almahata Sitta meteoriiditükk lähivaates -- sinakas värv tähistab teemandit, kollakas värv selles talletunud protoplaneedi ainet ja mustjas pind grafiiti. Autor: : Dr. F. Nabiei/Dr. E. Oveisi/Prof. C. Hébert, EPFL, Switzerland

"Almahata Sitta teemandid olid selleks liiga suured. Pigem tundusid need olevat moodustunud samal viisil, kui tekivad need planeetide sees. Väiksemateks tükkideks purunesid need alles hilisema lööklaine tõttu," selgitas Fabinei. Planeetide sees kulgeb protsess samuti kõrge rõhul ja temperatuuril, kuid aegamööda. Seejuures jääb alati võimalus, et teemandikristallide sisse püütakse ümbritsevas keskkonnas leiduvat ainet. Piltlikult on tegu tillukeste ajakapslitega, mis hoiavad neis leiduvat materjali tallel miljardeid aastaid.

Neid Favinei kolleegidega nägigi. Muu hulgas leidsid nad kromiidi, fosfaadi ja raud-nikkel-sulfiidi kristalle. Maal saavad osad neist ainetest looduslikult moodustuda vaid rohkem kui 600 kilomeetri sügavusel. Kristallide tekkimiseks tuleb avaldada pinnale ligikaudu 1,5 miljonit korda suuremat rõhku, kui teeb seda kõndides keskmine mees.

Töörühma sõnul nägi Päikesesüsteemi algusaegadel sellist keskkonda just protoplaneetide sees, mille läbimõõt on võrreldav Merkuuri või isegi Marsi omaga. "See on esimene tõend sedavõrd suurest kehast, mis on (Päikesesüsteemist) ühel hetkel kadunud," laiendas Fabinei.

Uurimus ilmus ajakirjas Nature Communications.