Pikk supernoovaplahvatus sai lõpuks läbi
Mõnikord kestab mõni asi kauem kui tavaliselt. Üks äsja lõppenud supernoovaplahvatus kestis koguni kümme korda kauem kui tavaline supernoovaplahvatus. Miks, ei ole aimu kellelgi.
Kui mõni suur täht on piisavalt kaua säranud, kärgatab ta lõpuks lõhki, ta jäänused aga jäävad veel tükiks ajaks eredalt helendama. Seda loodusnähtust nimetataksegi supernoovaks.
Helendus kestab tavaliselt umbes sada päeva, kuid supernoova nimega iPTF14hls heledas enam kui kümme korda kauem, üle tuhande päeva ehk üle kolme aasta. Selle aja jooksul kõikus ta heledus üsna suures ulatuses ja tipnes vähemalt viis korda.
Arvatakse, et sama täht on plahvatanud ka varem. Vähemalt on vanadelt fotodelt näha, et samas kohas oli suur plahvatus ka 1954. aastal.
Maailma astronoomid on pakkunud välja terve hulga võimalikke seletusi, mõned neist üsnagi huvitavad. Ühe järgi näiteks on tähe tuumas tekkinud suure kuumuse tõttu koguni antiainet.
Jesper Sollerman Rootsist Stockholmi Ülikoolist ja ta kolleegid uurisid andmeid, mida olid supernoova kohta kogunud seitse maist ja kosmilist teleskoopi, sealhulgas kosmoseteleskoop Hubble.
Nad kirjutavad ajakirjas Astronomy & Astrophysics, et supernoova valgus sisaldas märke rohke väävli olemasolust, mis oli arvatavasti tekkinud sügaval tähe sees.
See asjaolu aitab nende sõnul välistada mõned hüpoteesid, mis supernoova kummalisuse seletamiseks on välja pakutud, ehkki lõplikku seletust ei söanda nad ikkagi veel praegu anda.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa