Aastal 2006 märkasid astronoomid Perseuse tähtkujus, meist umbes 250 miljoni valgusaasta kaugusel galaktikas NGC 1260 erakordselt eredat supernoovat, mis sai nimeks SN 2006gy.

Nüüd väidavad Saksa, Rootsi ja Jaapani teadlased, et on saanud supernoova erakordse ereduse põhjuse jälile.

Anders Jerkstrand Garchingis asuvast Max Plancki astrofüüsika instituudist ja ta kolleegid analüüsisid uuesti põhjalikult läbi supernoova valgusspektri mõõtmistulemused ja avastasid, et plahvatuses paiskus muu aine seas laiali rohkesti rauda.

Rauarohkus viitab, et tegu oli Ia-tüüpi supernoovaga, mis oleks aga pidanud olema umbes sada korda tuhmim, kui psitis olevat SN 2006gy.

Jerkstrand ja kaasautorid kirjeldavad ajakirjas Science võimalikku stsenaariumi, mille puhul võiks saada see Ia-tüüpi supernoova nii heledaks.

Selleks tuleb kõigepealt eeldada, et supernoovana plahvatanud täht oli üks komponent kaksiktähesüsteemis, mis asus keset suurt ja paksu gaasipilve.

Sedamööda, kuidas tähed teineteisele lähenesid, puhus nende mõlema tähetuul ühisel jõul gaasi kaugemale, nii et nende ümber jäi suhteliselt puhas, gaasivaba sfäär.

Kui nüüd üks komponent supernoovana plahvatas, paiskus sellest ainet nii suurel kiirusel vastu gaasipilve, et see hakkas valgust kiirgama. See lisavalgus andiski supernoovale Maa pealt vaadates heledust juurde.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast laupäevani kell 8.35.