"Lugesin selle uuringu üsna põhjalikult läbi. Nende tulemused pole statistiliselt olulised, nende järeldus pole 1a tüüpi supernoovade kosmoloogias tähtis ja selle lükkavad ümber mitmed teised vaatlused, millel pole supernoovadega otsest seost," sõnas Riess ERR Novaatorile antud kommentaaris.

1a tüüpi supernoovadeta oleks olnud universumi kiireneva paisumise avastamine mõnevõrra raskem. Nende tekkeni viivad tähed on alati sama massiga ja seetõttu sama eredad. Sarnaselt maisemate küünaldega mõjutab Ia tüüpi supernoovade näivat eredust eeskätt nende kaugus.

Kaks astronoomide rühma teatasid möödunud sajandi lõpus, et kaugemalt supernoovadelt Maani jõudnud valgus oli oodatust oluliselt tuhmim ehk need asusid seega ka kaugemal. Arvestades sellega, palju oli nende valguse lainepikkus välja venitatud, pidi paisuma universum kiirenevas tempos. Aastal 2011 anti avastuse eest Nobeli preemia.

Rühm Lõuna-Korea astronoome eesotsas Young-Wook Lee'ga Yonsei Ülikoolist seadis hiljuti ilmunud töös toonaste tulemuste ühe põhieelduse kahtluse alla. Töörühm järeldas Linnutee lähikonnas asuvates vanades galaktikates asuvate supernoovade põhjal, et nende ereduse ja kauguse vaheline seos ei pruugi olla sedavõrd sirgjooneline. Seda saavad mõjutada ka teised tegurid, nagu galaktika kuju, selle mass ja täheteke.

Sellega "õigesti" arvestades paistavad ligikaudu 30 vanemates galaktikates asuvat Ia supernoovat liiga eredad, et universum saaks paisuda kiirenevas tempos.

Erakordsed tõendid?
"Carl Saganit tsiteerides nõuavad erakordsed väited erakordseid tõendeid, kuid ma pole kindel, kas meil on tumeenergia jaoks sedavõrd erakordseid tõendeid. Meie tulemused näitlikustavad, et supernoova kosmoloogiast lähtuv tumeenergia, mis viis 2011. aasta Nobeli füüsikapreemiani, võib olla habrastel ja valedel eeldustel põhinev moonutus," märkis Young-Wook Lee pressiteates.

Riessi hinnangul on pall Lee ja tema kolleegide väravas. Erakordseid tõendeid peaksid esitama hoopis nemad. "Nad väidavad, et osa nende galaktikatest on 15–19 miljardi aasta vanused ehk universumist oluliselt vanemad. See peab olema selgelt vale ja järelikult ei tohiks neid töösse üleüldse kaasata," viitas astrofüüsik.

Samuti alahindab Lee kolleegidega Riessi arvutuste kohaselt tööga seotud määramatusi. Avastuse künnise ületamiseks on nende tulemused liiga nõrgad. Samas võtmes põhines nende töö vaid 30 supernooval. Teised astronoomid on jõudnud samal ajal uurida nende vanuse ja ereduse vahelisi seoseid sadade supernoovade näitel.

Viimaks peaks tulemuste põhjal erinema Maale võrdlemisi lähedal asuvates spiraal- ja elliptilistes galaktikates lahvatanud supernoovade kaugus vaadeldust 20–30 protsenti.

Raisatud aeg
Ühtlasi tõi Riess välja, et töö pole supernoovade kosmoloogia edendamise seisukohalt olulised. "Nende leitud trend põhineb vanade, elliptilistes galaktikates asuvate 1a supernoovade võrdlemisel noortes spiraalgalaktikates asuvate supernoovadega. Nende enda üle mõõdetud spiraalgalaktikad ekstrapolatsiooniga kokku ei läinud ja nad heitsid need kõrvale," viitas astrofüüsik.

Samuti ei suutnud töörühm Riessi sõnul veenvalt näidata, kui vanad olid selle poolt kirjeldatud supernoovad. Piltlikult võrdles Lee ja tema kolleegid maast leitud õunu apelsinidega ning viskas vale värvi õunad minema.

Viimaks kinnitab tumeenergia olemasolu veel kolm nn joonlauda: kosmiline mikrolaine taustkiirgus, galaktikaparvedest pärit röntgenkiirgus ja barüonide akustilised ostsillatsioonid. Galaktikate ruumilises asetuses võib näha korrapära, mis tekkis juba varases universumis.

Riessi sõnul on ta puuduste tõttu töörühmaga isiklikult ühendust võtnud. Seni pole ta veel mingit vastust saanud.

"1a tüüpi supernoovade kosmoloogia põhineb nüüdseks ligikaudu 1300 supernooval. Seega peaks olema alati skeptiline, kui väited põhinevad vaid kümnetel supernoovadel, tulemuste statistiline olulisus pole kuigi suur ning järelduste puhul mängivad olulist rolli galaktikate omadused. Kuna omadusi on suhteliselt juhuslik hulk, võib neist mõni juba puhtjuhuslikult millegi muuga kokku langeda," lõpetas astrofüüsik.

Lee ja ta kolleegide uurimus ilmub ajakirjas Astrophysical Journal.