Pool üheksa miljoni Rootsi krooni suurusest preemiast läheb Peebles'ile teoreetiliste avastuste eest füüsilises kosmoloogias. Mayor ja Queloz leidsid esimese Päikese-sarnase tähe ümber tiirleva eksoplaneedi.

James Peebles keskendus oma teadustöös vahetult pärast universumi läbipaistvaks muutumist ehk umbes 400 000 aasta pärast universumi tekkimist levima hakanud valguse uurimisele. Kosmoloog suutis uute teoreetiliste tööriistade ja arvutuste abil lugeda sellesse jäädvustunud infot universumi noorusaegade kohta.

Kosmilise mikrolaine-taustkiirgus temperatuurist sai tuletada, kui palju ainet tekkis Suure Paugu käigus. Ühtlasi mõistis Peebles, et valguse vallandumine mängis tähtsat rolli selles, kuidas koondub sama aine hiljem galaktikateks ja galaktikaparvedeks. Tulemused andsid kindlust, et inimestele nähtav aine moodustab universumist vaid viis protsenti, tumeaine arvele sai kanda veel 26 protsenti.

Universumi lamedaks muutmiseks jäi aga sellestki massist väheks. Nõnda pakkus Peebles välja, et tagasi tuleks tuua Albert Einsteini kosmoloogiline konstant. Praegu tuntakse seda universumit kiirenevalt paisutava tumeenergiana, mis moodustab universumis leiduvast energiast 69 protsenti.

"Ta oli üks esimesi kosmolooge, kes praeguse pildi kosmoloogilisest mudelist üleüldse välja pakkus. See oli midagi täiesti uut, mis ei läinud olemasoleva füüsikaga kokku. Peebles sundis looma uut maailmapilti," sõnas Tartu Ülikooli astronoomiaprofessor Elmo Tempel.

Toona välja pakutud ideed on küll aja jooksul täpsustatud ja täiendatud, kuid universumi struktuuri teke, nagu seda tänapäeval mõistetakse, on jäänud suures osas samaks.

Samuti on kosmoloogid nüüdseks üsna kindlad tumeenergia olemasolus. "Selle üle veel vaieldakse, mis see õigupoolest on, kuid selle välja selgitamiseks planeeritakse praegu mitmeid eksperimente," lisas Tempel.

Michel Mayor ja Didier Queloz teatasid esimese Päikese-sarnase tähe ümber tiirleva eksoplaneedi avastamisest 1995. aasta oktoobris. Planeedi 51 Pegasi b suurus on poole väiksem Päikesesüsteemi suurimaat gaasihiiust -- Jupiterist. Tulemused muutsid radikaalselt teadlaste ettekujutust teistest planeedisüsteemidest ja nende kujunemisloost.

Sellest ajast saadik on kinnitatud enam kui 4000 eksoplaneedi olemasolu. Mitmete käimasolevate projektide eesmärk on otsida nendelt ka elu.

Tartu Observatooriumi vanemteadur Laurits Leedjärv märkis, et leid avardas märkimisväärselt astronoomide ja laiema avalikkuse maailmapilti. "Sinnamaani olid inimesed küll fantaseerinud ja mõelnud, et kui teised tähed on nagu meie Päike, siis võiks seal planeete olla, aga kindlaid tõendeid ei olnud," leidis Leedjärv. Varem oli leitud Päikesesüsteemist väljaspool asuvaid planeete vaid pöörleva neutrontähe lähistelt.

Leid tundus usutav juba algusest peale. Tulemusi esitleti mainekas teadusajakirjas. "Ameeriklased Marcy ja Butler teatasid peagi teise tähe juurest planeetide leidmisest, siis hakkas neid järjest tulema. 1996. aasta alguses sain juba Postimehe lisas "Luup" eksoplaneetide leidmisest pikemalt kirjutada," meenutas vanemteadur.

"Me ei saa selle leiu puhul välja tuua selget käegakatsutavat ja mõõdetavat kasu, aga inimkonnale oli see ühe tunnetusliku piiri ületamine," lisas Leedjärv.

James Peebles on Princetoni Ülikooli emeriitprofessor, Michael Mayor Genfi Ülikooli emeriitprofessor ning Didier Queloz õpetab Genfi Ülikoolis füüsikat ja juhib Cavendishi laboratooriumis astrofüüsika töörühma.

Möödunud aastal said Nobeli füüsikapreemia Arthur Ashkin ning Gérard Mourou ja Donna Strickland. Ashkin leiutas optilised pintsetid, Mourou ja Strickland leidsid võimaluse ülilühikeste -ja intensiivsete valgusimpulsside tekitamiseks.

Alates 2018. aastast on Nobeli preemia väärtus üheksa miljonit Rootsi krooni (u 832 000 eurot). Lisaks rahalisele auhinnale saavad laureaadid Nobeli bareljeefiga kuldmedali ja diplomi.