Eelmisel kevadel maisest elust lahkunud Stephen Hawkingist mahajäänud teadmiste pagasis säravad mustad augud. Kuulsa füüsiku üheks suureks saavutuseks peetakse tõenduskäiku, mille järgi polegi mustad augud täitsa mustad, vaid kõike kaduvaks neelamise asemel on need ka kiirgusallikad.

Oma suurimaks veaks pidas füüsik muu hulgas uskumust, et koos kõige musta auku neelatuga kaob sinna pöördumatult ka informatsioon. Eksimust tunnistas ta hiljem füüsik John Preskilliga sõlmitud kihlveo kaotusena. Väljaspool suhteliselt väikest teoreetilist füüsikat õppinud seltskonda tähistab rahvamassides kirjeldatud osa Hawkingi tööst musta auku teadvuses, millest ei kiirgu argiellu ühtegi mõtet. Küll aga võib kellelegi meenuda sama mehe hoiatav soovitus otsida alanud sajandil inimestele uus kodu mõnel teisel planeedil.

Hawkingi mure tulenes tehnika arengust tingitud uute riskide kasvavalt kõrgest realiseerumise ohust, mille tõttu muudame koduplaneedi elukõlbmatuks. Kuna auväärse füüsiku suust tundub üleskutse sisaldavat infot teisele planeedile kolimise lihtsusest, jäi tähelepanuta hoiatuse õpetlik vihje kanda kodu eest paremat hoolt.

Nii võis mõneski peas tugevneda arusaam lahenduse olemasolust juhuks, kui midagi läheb tõesti viltu. Ümberöelduna – kodu ähvardavate riskidega tegelemise asemel tasub tegeleda näiteks kosmoselaeva ehitamisega. Sisuliselt on tegemist poliitilise valikuga.

Selle aasta füüsika Nobeli preemia saajate hulka kuuluvad Michel Mayor ja Didier Queloz avastasid kauge tähe lähistelt 1995. aastal Maale sarnasel moel tiirleva, kuid olemuselt pigem Jupiteri meenutava eksoplaneedi. Avastus äratas astronoomid masendusunest, sest aastakümnete pikkused otsingud meie Päikesesüsteemile sarnase leidmiseks olid olnud seni viljatud. Mayor ja Queloz näitasid aga, et Päikesesüsteem pole ainuke ja kosmoses on tõesti võimalik leida potentsiaalselt Maale sarnaseid planeete.

Teadlaste avastus ja nende loodud uudne metoodika elavdasid kogu valdkonda, tõid juurde raha ning uut tehnoloogiat, mille tõttu on praeguseks avastatud veel üle 4000 eksoplaneedi. Kirjeldatud leiud süstivad optismi, et inimkonnal on varuks teinegi planeet. Seda vähemalt juhul, kui eirata Michel Mayori värsket intervjuud. Õigemini kui ignoreerida paari ilmset asjaolu.

Astronoom toob optimistid otseses ja kirjanduslikus mõttes maale tagasi, väites, et inimesed ei lahku Päikesesüsteemist mitte kunagi. Eksoplaneetidele meil asja pole, täpsustab värske nobelist. Need asuvad lihtsalt nii kaugel. Kuigi astronoomia sõnavaras räägitakse lähedasest naabrusest, asuvad avastatud ja inimeluks sobiv veel avastamata planeet ikkagi vähemalt paari tosina valgusaasta kaugusel.

Kui leitaksegi eluks sobilik planeet, kulub sinna sõitmiseks kõvasti aega. Praeguse tehnoloogiaga võtaks see sadu miljoneid päevi, pakub teadlane ja jätkab, et meil on olemas väga ilus ja endiselt hästi elatav planeet. Järelikult on küsimus aja ja ressursi kasutamise valikutes. Kas panustada igavikuliselt pikana näiv aeg reisimisele teadmata sihtmärgi poole või pühendada see koduplaneedi probleemide lahendamisele? Siit siis 77-aastase teadlase ind kustutada inimestes illusioon võimalikust põgenemisest.

Elon Musk panustab Päikesesüsteemis reisimisele, kavandab Marsi vallutamist ja ehitab selle nimel rakette. Kosmoserännakute peamiseks takistuseks pole siiski raketid, vaid see, mida teha kohale jõudes. Marss ei ole inimesele sobiv elukeskkond. Lootuseks on seal kõvasti tööd tehes muuta keskkond Maa-sarnaseks.

Suuruse tõttu on Marsil piisavalt gravitatsiooni hoidmaks selle pinna läheduses hapnikurikast õhku. Marsi atmosfäär on CO2 rikas. Seda saaks kasutada taimede kasvatamiseks, et need vabastaksid siis keskkonda hapnikku ning oleksid samas toiduks. Kõik see nõuaks tohutus koguses raha ja inimlikke pingutusi, kuid oleks teoorias tehtav.

Tõenäoliselt on suurimaks muudetavaks siiski inimene ise. Põhjus, miks sisaldab elu Maal varasemast rohkem ja kardetavalt kasvaval määral inimest ohustavaid riske, tuleneb tema mõttemaailmast. Miks ta arvab, et ta suudab poliitika Maale maha jätta? Juhul kui tehakse poliitiline otsus asuda Marsi koloniseerima, kõneleb see ju valikust suunata raha ja pingutused kodu asemel võõra keskkonna teenistusse.

Kas see, kes ei hooli kodust, on tõesti Marsil edukas? See on must auk meie mõttemaailmas.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".