Universumi paisumise kiiruse uuringud annavad vastuolulisi tulemusi
Universum paisub pidevalt ning see protsess üha kiireneb, kuid selgusetuks on jäänud, kui kiiresti universumi paisumine toimub.
Universumi paisumise kiiruse tuvastamiseks on kasutatud põhiliselt kahte meetodit. Üks võimalus on uurida kosmilist mikrolaine-taustkiirgust, mis teisisõnu on suurest paugust pärinev kiirgus kosmoses. Teine võimalus on uurida universumi laienemist kaugete supernoovade ja muude väga heledate valgusallikate eemaldumiskiiruse järgi.
Simone Aiola ja tema kolleegid kasutasid Tšiilis Atacama kõrbes asuvat kosmoloogiateleskoopi, et teha täpsemaid vaatlusi kosmilise mikrolaine-taustkiirguse kohta. Teadlasrühm leidis, et universumi paisumise kiirus on kooskõlas varem Plancki satelliidilt tehtud uuringu andmetega.
Nende andmete kohaselt peaks universumi paisumise kiirus olema 67,9 kilomeetrit sekundis megaparseki kohta. Nii teatavad füüsikud kahes võrguvaramusse arXiv postitatud artiklis.
Kui aga vaadata, mis tulemuse on andnud teine universumi paisumuse uurimise lähenemine ehk supernoovade eemaldumiskiiruse uurimine, siis selle meetodi kohaselt paisuks universum hoopis 74 kilomeetrit sekundis megaparseki kohta.
Kui varem on spekuleeritud, et äkki on mingisugusel tundmatul põhjusel Plancki satelliidilt tulevad andmed põhjustanud niisuguse erinevuse, siis nüüd see seletus paika ei pea, sest Atacama kõrbes oleva teleskoobiga tehtud mõõtmised andsid sama tulemuse.
Mis võib niisuguse erinevuse seletus olla, sellele kindlat vastust pole. On aga mitmeid spekulatsioone, et äkki on tumeaine ja tumeenergia veel mingisuguste omadustega kui seni teatud. Äkki me asume lihtsalt veidras universumi nurgas või on niisuguse erinevuse põhjus hoopis mõni muu seni teadmata ja seletamatu füüsikaline nähtus.
Enne on aga vaja teha mitmeid mõõtmisi, kui võib kindlalt öelda, et aeg on uhiuueks universumi paisumise teooriaks.