Nüüd väidavad Ameerika astrofüüsikud, et lahenduse võivad pakkuda gravitatsioonilained, need ammu ennustatud, kuid alles mõne aasta eest tegelikult avastatud aegruumi värelused, mis kanduvad meieni kas või miljardite valgusaastate tagant, kui seal põrkavad kokku kaks suure massiga taevakeha.

Universumi paisumise kiirust on seni mõõdetud peamiselt kahel viisil. Esiteks, kaugete supernoovade ja muude väga heledate valgusallikate eemaldumiskiiruse järgi. Teiseks, kosmilise taustkiirguse temperatuurijaotust analüüsides.

Mure aga ongi selles, et esimene meetod annab tulemuseks selgelt kiirema paisumise kui teine meetod. Samas on mõlema meetodi kasutajad väga veendunud, et mingit suurt põhimõttelist viga nende meetodis küll olla ei saa.

Mida teha? Appi on nüüd tõtanud Hsin-Yu Chen Harvardi Ülikoolist ja ta kolleegid, kes kirjutavad ajakirjas Nature, et just gravitatsioonilained võivad meid patiseisust välja aidata.

Gravitatsioonilainete järgi saavad teadlased kindlaks teha kokku põrganud mustade aukude või neutrontähtede massi ja energia, siis aga meieni jõudnud lainetuse tugevuse põhjal välja rehkendada, kui kaugel meist kokkupõrge käis.

Kui lisaks õnnestub üles leida ka galaktika, kust gravitatsioonilained pärinevad, ja määrata galaktika meist eemaldumise kiirus, siis on juba lihtne arvutada ka Hubble'i konstandi väärtus ja määrata universumi paisumise kiirus.

Selleks, et tulemus tuleks piisavalt täpne, tuleb siiski veel gravitatsioonilainete allikaid juurde avastada. Chen ja kolleegid ütlevad, et 200 allika järgi saaksime universumi paisumiskiiruse määrata juba ühe protsendi täpsusega.

Praegu on gravitatsioonilaineid nähtud ainult mõned korrad, aga lootust on, et juba mõne aasta pärast on ka 200 korda täis.