Astronoomid märkasid teist neutrontähtede kokkupõrget
Gravitatsioonilaineid otsivad teadlased märkasid kahe neutrontähe kokkupõrkele viitavaid aegruumivõbelusi. Nähtud signaal võib sundida astronoome ümber hindama, mida nad hiidtähtede jäänuste kohta teavad.
Aegruumivõbelused vallanduvad kõigi massiga kehade kiirendamisel. Lained jõuavad Maani reeglina sedavõrd nõrgana, et esimesed nende registreerimiseks piisavalt tundlikud mõõteseaded valmisid alles viie aasta eest. Praeguseks on märgatud tänu gravitatsioonilainetele enam kui 50 mustade aukude ja vaid ühte neutrontähtede ühinemist. Ülitihedad peamiselt neutronitest koosnevad hiidtähede jäänused on mustadest aukudest kordades kergemad.
2017. aastal nähtud kokkupõrge võimaldas täie kindlusega öelda, kuidas tekivad ilmaruumis kuld, elavhõbe, volfram ja teised raskemad elemendid. Vallandunud energia pani selle lähedal olnud tolmu ja gaasi hõõguma kõigis valgusspektri osades.
Nüüd kirjeldatud neutrontähtede ühinemine tõotab avardada astronoomide maailmapilti sarnasel viisil. Nähtud signaali põhjal pidi olema ühinenud tähepaat raskem, kui ükski teine teadaolev neutrontähtedest koosnev binaarsüsteem. Seekord ei õnnestunud seostada sündmust aga ühegi konkreetse valgusallikaga.
Signaali registreerimise ajal töötas vaid üks LIGO kahest detektorist. Usaldusväärselt signaali lähtepunkti määramiseks läheb tarvis vähemalt kahte. Tänu Itaalias asuvale Virgo said nad vaid öelda, et gravitatsioonilained vallandusid 290 miljoni kuni 744 miljoni valgusaasta kaugusel. Ühe neutrontähe mass jäi 1,1–1,7 Päikese massi vahele ja teine oli Päikesest 1,6–1,9 korda raskem. Matemaatilise mudeli põhjal võis olla see veelgi raskem.
Ühe võimalusena ei suunanud astronoomid möödunud aasta aprillis enam kui saja vaatluse käigus instrumente lihtsalt õigesse suunda. Kokkupõrke leidmiseks oleks pidanud nad läbi kammima viiendiku tervest taevalaotusest. Ühtlasi oleks olnud juba pelgalt kauguse tõttu kokkupõrkel vallanduv gammakiirtesähvatus 2017. aastal nähtust 16 korda nõrgem. Kiirtevihk ei pruukinud olla suunatud ka otse Maa suunas.
Teise võimalusena jäi kogu neutrontähtede lähistel asuv materjal ühinemisel tekkinud musta augu ja sündmuste horisondi haardesse. Viimane vihjaks, et kaks seni nähtud neutrontähtede kokkupõrget on põhimõtteliselt erinevad.
Välja pakutud raamistiku põhjal ei teki väiksema massiga neutrontähtede ühinemisel musta auku ja sündmuste horisonti momentaalselt. Enne seda jõuaks toimuda plahvatuslik tuumasüntees. Vallanduda jõuaks gammakiirte sähvatus ja ligikaudu viie protsendi jagu neutrontähti moodustavast ainest jõuaks paiskuda tähtedevahelisse ruumi.
Raskemad neutrontähed moodustaksid seevastu sündmuste horisondi momentaalselt. Põgeneda ei jõuaks miski, isegi mitte valgus.
Kahe võimaluse seast õigema selgituse valimiseks peaksid märkama teadlased veelgi rohkem neutrontähtede ühinemisi. Järgnevatel aastatel valmib veel kuus gravitatsioonilainete detektorit. Ennustuste kohaselt kasvataks see aastas nähtavate mustade aukude ühinemiste arvu seniselt 50-lt enam kui 10 000-ni.
Leidu kirjeldav töö laaditi võrguvaramusse ArXiv.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa