''Me ei ole kunagi varem midagi sellist näinud ja neil puudub meie galaktikas analoog. Muidugi on olemas gammasähvatused ja supernoovad, millest lähtuv kiirgusvoog lühikese aja vältel võrreldaval määral muutub, kuid nad lakkavad selle tulemusel olemast,'' tõdes uurimuse juhtivautor Jimmy Irwin ERR Novaatorile. Chandra röntgenkiirte spektriosas vaatlusi tegeva teleskoobiga kogutud andmetest paistab aga, et kahe uuringus sõelale jäänud allika puhul on see midagi tavapärast.

''See pole ühekordne sündmus, vaid seda juhtub ikka ja jälle – ühe allika puhul umbes kord 1,8 päeva tagant. Vähem kui minutiga kasvab selle eredus sada korda, kiirates selle tulemusel (röntgenkiirte spektriosas) umbes sada miljonit korda rohkem energiat kui meie Päike kõigil lainepikkustel,'' märkis astronoom. Irwin lisas, et müstilisele objektile jääksid ereduselt alla isegi kõik Linnutee röntgenkiirte allikad üheskoos. Tavapärase ereduse taastumiseks kulus ligikaudu tund.

Irwin ei arva kolleegidega, et tegu on ilmtingimata uut tüüpi objektiga. Näiteks võib see olla neutrontäht või musta auk, kuid see käitub viisil, nagu astronoomid varem näinud pole. Tegu on üliharuldaste nähtustega. ''Kammisime läbi 7000 galaktikat ja nägime neid vaid kahes. See selgitab väga hästi, miks pole me neid näinud näiteks meie enda galaktikas. Linnutee potentsiaalsete röntgenkiirte allikate populatsioon on muidugi niigi nigel,'' lisas astronoom.

Objektide Chandra kosmoseteleskoobi andmemassiivist avastamine oli võimalik vaid tänu spetsiaalsetele algoritmidele. ''Üksikute sähvatuste statistiline olulisus on väga väike. Põhivoog koosnes ühel juhul vaid kuuest footonist, mida registreeriti 22 sekundi jooksul. Esmapilgul sellele sarnanevaid signaale on sadu ja ilma üksikasjaliku aegrea analüüsita võivad need väga kergesti tähelepanuta jääda,'' selgitas Irwin, miks jäid vastavalt 2003. ja 2007. aastal registreeritud signaalid astonoomidele silma alles nüüd.

Astronoom nentis, et objektide sügavama olemuse mõistmiseks ei jagu allikmaterjali ilmselt kuigi palju. ''Loodame Chandra arhiivist üle käies leida veel umbes kuus allikat – neid pole ilmselt 60 miljoni valgusaasta raadiuses kuigi palju ja kui kaugemale minna, jõuab (neilt) Maani juba sedavõrd vähe footoneid, et signaal pole lihtsalt statistiliselt oluline. Kui registreerid ühe oodatud footoni asemel kahte, võib see väga vabalt olla ka statistika poolt mängitav vingerpuss,'' laiendas Irwin.

Uurimus ilmus ajakirjas Nature.