"Selgitasime mõõtmistega välja, palju tekkis universumis tähti peaaegu terve selle eluea vältel. Seda pole varem tehtud. Tulemuste põhjal ulatub selle järel kosmosesse kiirgunud valgusosakeste koguarv 4x10⁸⁴-ni. Lihtsas keeles on see neli, millele järgneb 84 nulli," sõnas uurimuse juhtivautor Marco Ajello, Lõuna-Carolinas asuva Clemsoni Ülikooli astrofüüsik.

Lahti kirjutatuna on see 4 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 footonit. Päike lisab neile igal aastal 3x10⁵² ehk 30 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 000 valgusosakest. See annab selge vastuse ühele 19. sajandi suuremale astronoomiamõistatusele.

Kuigi toonase arusaama järgi oli universum lõpmatu, misläbi leidus seal potentsiaalselt ka lõpmatu arv tähti, oli öötaevas siiski enamalt jaolt tume. Olbersi paradoks sai lõpuks lahenduse. Täiendavate vaatluste põhjal osutus ilmaruum lõplikuks ja peale selle kiirenevalt paisuvaks.

Ajello töörühma uurimus annab aga eelnevast parema aimduse, palju jõuab Maani valgust teistest galaktikatest. "Universum on peaaegu hoomamatult suur, mistõttu on selle koguhulk võrreldav pilkases pimeduses ligikaudu kolme kilomeetri kaugusel säravalt 60-vatiselt lambipirnilt meieni jõudva valgushulgaga," selgitas astrofüüsik. Teisisõnu, kuigi universumi eluea jooksul vallandunud footonite koguhulk on "absurdselt suur", jõuab neist inimesteni vaid tühine osa.

Kõige kaugemal asuvatest ja kõige kahvatumatest galaktikatest pärit valgus on sedavõrd tuhm, et seda ei suuda täheldada isegi kõige võimsamad teleskoobid. Seetõttu hindas Ajello kolleegidega valgusosakeste koguarvu kaudselt blasarite, erakordselt eredalt säravate ja galaktikate keskmes asuvate mustade aukude abil. "Nimele vaatamata on need universumi kõige eredamad objektid," laiendas astrofüüsik.

Aeg-ajalt põrkuvad blasarite lähistelt vallanduvad gammakiired universumi selle noorusaegadest saati täitnud kosmilise uduga. Sama udu käitub võrguna, mis püüab enda sisse lõksu juba miljardite aastate eest kiirgunud valgusosakesi. Footonite allikas võib-olla nende teekonna jätkumise ajaks isegi kustunud. Tuhmimaks muutuvad uduga põrkudes ka gammakiired. Muutuse ulatuse põhjal said astrofüüsikud välja selgitada, milline oli udu koostis ja palju see muutus.

Kokku analüüsis töörühm enam kui 700 blasari kohta kogutud andmeid. See oli Ajello sõnul piisav, et öelda midagi põhjapanevamat ka pea terve universumi eluea jooksul kiiratud valgusosakeste arvu kohta. Meetodiga polnud võimalik siiski mõõta, palju tekkis footoneid Suure Paugu enda käigus. Hinnanguliselt ulatus nende arv Ajello hinnangul 10⁸⁹ footonini.

Tulevikus võivad astronoomid viimast näitajat veelgi täpsustada. "Universumi esimene miljard aastat oli huvitab epohh, mida pole satelliitidega eriti uuritud. Meie mõõtmised võimaldavad seda natuke teha. Võib-olla leiame tulevikus võimaluse kiigata Suure Paugu endani," mõtiskles astronoom.

Senikaua võiks olla mõõtmistest abi aga teistel. Näiteks selgub tööst, et tähetekke kiirus kasvas universumis esimesed kolm miljardit aastat ja on sellest ajast saadik aeglustunud. Praegu tekib Linnuteel igal aastal keskmiselt seitse tähte aastas.

"Loodetavasti tekib meil parem ettekujutus ka kosmilisest tolmust ning galaktikate ja kosmoloogilisest evolutsioonist. Samuti annab see juhiseid uute uurimisaparaatide kavandamiseks, millega mõista esimeste tähtede arengut," laiendas Ajello.

Uurimus ilmus ajalehes Science.