Töörühm eesotsas Evelyn Telferiga Edingburgi ülikoolist loodab, et meetoditest võiks tõusta tulevikus eriliselt kasu vähki haigestunud tüdrukute jaoks. Võimalus osa munasarjakoest enne keemia- või kiiritusravi külmutada ja see pärast ravi tagasi siirdada on juba praegu.

Samas kaasneb sellega aga alati risk, et sellega satuvad organismi tervete rakkude kõrval tagasi vähirakud. Arendatav tehnoloogia võimaldaks eraldada, kasvatada ja seejärel kasutada aga ükshaaval. Nii oleks võimalik enne protseduuri järgi uurida, kas munarakus leidub vähkitekitav mutatsioon või mitte.

Mitu töörühma on näidanud juba varem, kuidas on võimalik küpsetada kõige vähem arenenud folliikulitest – munarakke sisaldavatest põiekestest – juba kaugemale arenenud rakukogumeid. Telfer ja tema kolleegid jõudsid selles osas poolele teele juba 2008. aastal. Mõne aasta eest leidis sõltumatu Nortwesterni ülikooli töörühm võimaluse toota taolistest poolarenenud folliikulitest küpseid munarakke. Samas arengujärgus saab neid ka viljastada.

Nüüd ilmunud töös esitles Telfer viisi, kuidas teha seda kõike järjepidevalt. Varem on suudetud teha sama vaid hiirtega.

Selleks võtsid teadlased esmalt kümnelt keisrilõike teha lasknud naiselt 87 folliikulit ja lasksid areneda neil mõnda aega toitelahuses. Umbes poolele teele jõudes eraldasid nad poolküpsed munarakud koos mõnede teiste rakkudega folliikulitest. Neil lasti küpseda spetsiaalselt selleks loodud membraanil. Töörühmal õnnestus saada sel viisil 22 päevad kokku üheksa küpset ja viljastamiskõlbulikku munarakku. Kehas oleks selleks kulunud viis kuud.

Telfer tunnistas, et saagis jätab veel soovida, kuid avaldas lootust, et protsessi annab optimeerida. Hoopis olulisema piirava tegurina nentis ta, et katseklaasis nähtu ei pruugi matkida täielikult looduses toimuvat. Liiga kiiresti toimuv areng võib viia paratamatult ebanormaalsete munarakkudeni. Kuigi töörühm ei kirjeldanud saadud munarakke kuigi üksikasjalikult, märkasid sellele viitavaid märke ka teised teised sõltumatud teadlased.Munarakkude saamiseks tuli läbida mitu staadiumit. Autor: David Albertin

Näiteks Francis Cricki instituudi tüvirakuteadlane Robin Lovell-Badge tõi välja, et ühes arengustaadiumitest peaksid jagunema ootsüüdid väga ebasümmeetriliselt. Selle tulemusel peaks tekkima suur ootsüüt ja väga väike „polaarkeha“. Just viimased olid antud juhul harukordselt suured. Seetõttu on olulisel pikem ka nende eluiga. Võimalik, et neid saaksid viljastada isegi seemnerakud. Inimkehas võiks see viia loodeteni, mille rakkudes leiduv DNA erineb märkimisväärselt.

Lovell-Badge rõhutas lisaks, et katsetes kasutatud folliikulid pärinesid täiskasvanud ja puberteediea läbinud lastelt. Teisisõnu oli tegu veidi kaugemale arenenud folliikulitega. Seeläbi on ka vara öelda, kas töös kasutatud tehnoloogiast on tõepoolest ka noores eas vähki haigestunud tüdrukute munarakkude päästmiseks.

Samas võiks olla kirjeldatavast tehnikast kasu ka nendel vähki haigestunud naistel, kes tahavad lasta hilisemas elus, kuid peavad samuti läbima keemiaravi. Tavaliselt jõutakse saada neilt enne protseduuri 10–15 munarakku. Sellest aga madala saagise tõttu sageli elujõulise embrüo saamiseks ei piisa. Telferi ja tema kolleegide kirjeldatavate meetoditega võiks nende arv ulatuda aga sadadeni.

Igal juhul on neil põhinev teraapiate kõige vähem mõne aasta kaugusel. Vahepeal loodavad aga teadlased kasutada lahendust alusuuringutes arengubioloogia edasi arendamiseks.

Uurimus ilmus ajakirjas Molecular Human Reproduction.