Ig ehk pilanobeleid jagati sel aastal 27. korda. Nii ei võta „esmalt naerma ja seejärjel mõtlema paneva“ teadustöö tegemise eest preemia saavad teadlased seda reeglina enam osatuse, vaid tunnustusena. Aasta-aastalt on kasvanud nende teadlaste arv, kes ei pea paljuks sõita enda kulu ja kirjadega USA-sse Harvardisse auhinna järele.

Mitut „vääritu“ Nobeli pälvinud teadlast on üksikisiku või kollektiivi liikmena hinnatud ka päris Nobeli preemiaga. Näiteks 2006. aastal juustu ja inimjalgade malaariasääski meelitavate omaduste eest entomoloogia vallas Ig Nobeli saanud Bart Knols oli 2005. aastal Nobeli rahupreemia pälvinud rahvusvahelise aatomienergia agentuuri palgal. 2000. aastal konnade hõljutamise eest Ig Nobeli saanud Andre Geimile anti kümme aasta eest hiljem grafeeni avastamise eest Nobeli füüsikapreemia.

Kuid nüüd sellel aastal jagatud auhindade juurde.

Füüsikapreemia: kas kass saab käituda nii tahkise kui ka vedelikuna?
Kõik voolab! See on voolamisnähtuste uurimisega tegeleva füüsikaharu reoloogia juhtkiri. Lyoni ülikooli füüsik Marc-Antoine Fardin näitas 2014. aastal ajakirjas Rheology, et sama saab öelda ka kasside kohta.

Väikeses kastis käitub kass vedelikuna, täites kogu võimaliku ruumi. Vett täis vanni asetatuna üritab loom muuta oma kokkupuute veega nii väikeseks kui võimalik. Teisisõnu käitub ta täieliku tahkisena. Muu hulgas mõõtis Fardin katsete käigus, kui kaua võtab kassil vaasi ja vannitoa kraanikausi täitmine.

Füüsik järeldas töös, et kassid kujutavad reoloogia-alasteks uuringuteks suurepärast süsteemi, seda nii lineaarsete kui ka mittelineaarsete protsesside puhul. Teada-tuntud võrrandite täiesti uues kontekstis kasutamine võiks anda värskendavat sisekaemust teiste praktiliste probleemide lahendamiseks.

Valik erinevas olekus olevaid kasse. Fardin et al.

Sünnitusabi preemia: looted eelistavad tupes kõlavat muusikat
Küllap on meist paljud kuulnud, et raseduse ajal muusika kuulamine muudab lapse muusikageeniuseks. Äärmisel juhul ei laula nad vähemalt täiskasvanuna noodist täielikult mööda. Olgu sellega kuidas on, esmalt tuleb kindlustada, et muusika üldse looteni jõuab.

Hispaania teadlased eesotsas Marisa Lopez-Teijoniga näitasid, et looted reageerivad märksa tugevamalt muusikale, mida esitatakse elektromehaaniliselt tupes, mitte kõhul või veel vähem – kusagil kaugemal asuva kõlariga. Reaktsiooni ulatuse hindamiseks kasutas töörühm ultraheli.

Kuigi sel viisil kogutud andmete objektiivselt tõlgendamine on erakordselt raske, ei takistanud see andmast 2015. aastal ajakirjas Ultrasound ilmunud tööle praktilist väljundit. Tupes mängiva Babypodi eest tuleb välja käia peaaegu 150 eurot.

Majanduspreemia: hasartmängud ja krokodillid
Kas olete kunagi mõelnud, kuidas mõjutab meetripikkune krokodill teie valmidust raha peale mängida? Austraalias asuva CQUniversity tervise ja sotsiaalteaduste instituudi teadlased Matthew Rockloff ja Nancy Greer otsustasid igal juhul välja selgitada.

Krokodillidel on potentsiaali vähendada hasartmängusõltuvust? Chantal Lyons/Creative Commons

Tulemuste kohaselt kasvatab hambulise eluka hoidmisest tekkinud ärevustunne uurimisaluste riskivalmidust. Seda vähemalt juhul, kui krokodilli hoidmine pole neile otseselt vastumeelne. Vastasel korral on sellel vastupidine mõju.

Mida selle teadmisega peale hakata ja kas see motiveerib kedagi enne kasiino väisamist krokodilli otsima, on juba igaühe enda otsustada. Küll aga võiks tugevate emotsioonide alal tehtav teadustöö paremini mõista, mis toimub hasartmängusõltlaste peas ja kuidas vähendada inimeste riskikäitumist.

Vedelike dünaamika preemia: loksuva kohvi suur probleem
Iga päev juuakse maailmas hinnanguliselt enam kui 2,25 miljardit tassi kohvi. Ilmselt mitte keegi ei tea, mitu liitrit elustavat vedelikku enne suhu jõudmist maha loksub. Ilmselgelt on aga tegu vägagi praktilise probleemiga. Nii pole ehk ime, et lõuna-korealast Jiwon Hani hakkas teema huvitama juba keskkoolis. "Miks küll ometi vein õiges klaasis ringi kõndides vaid õrnalt loksuma, samas kui kohv ähvardab juba kolmandat sammu tehes sellest välja paiskuda?" imestas ta enne uuringute algust.

Tihti kohvitassi käes hoidmiseks kasutatavat asendit kasutades loksub maha kõige rohkem kohvi. genevievegood/Creative Commons

Mõeldud, tehtud! Han kasutas mõõdeseadmena nutitelefoni akselomeetrit. Mõõtmiste käigus leidis noormees, et tassi sangast või kämblas hoidmisel tekkiva resonantsi vähendamiseks on tegelikult mitu erinevat meetodit. Näiteks tuleb kasuks tassi ülaservadest hoidmine, samuti tagurpidi kõndimine. Tõsi, viimast meetodit rakendades võib komistada kivi otsa või põrgata kokku sama lahendust rakendava kolleegiga.

Muidugi on alati võimalus välja vahetada ka enda kohvitass, leidis ta ajakirjas Achievements in the Life Sciences ilmunud töös.

Meditsiinipreemia: juustuviha neurobioloogilised alused
On kahte sorti inimesi. Need, kellele juust maitseb, ja need, kes seda jälestavad. Prantsuse teadlased eesotsas Jean-Pierre Royetiga otsustasid kasutada tipptasemel tehnikat, et uurida, kuidas peegeldub see inimeste ajutegevuses. Organ ja selles nähtavad protsessid võivad olla vägagi keerukad. Niisiis otsisid nad esmalt sadade prantslaste seast välja need inimesed, kellele juust eriliselt maitses ja kes seda lausa vihkasid.

Magnetresonantstomograafi all palusid teadlased pikali heita 15 juustuarmastajal ja -vihkajat. Ajutegevust jälgiva masina all lebades lasti neil nuusutada kuut haisvat/lõhnavat ja kuut praktiliselt lõhnatut juustu. Royet leidis, et juustuvihkajatel elavnes lõhnava juustu lähedust tajudes ajuaktiivsus eelnevalt mõnu ja vaevatasuga seostatud piirkondades. Tulemuste põhjal esindavad need aga ka vastikustunnet

Toitumisteaduse preemia: inimverd imevad nahkhiired
Lapsepõlves kuuldud hirmujuttudel ja telerist nähtud filmidel on reaalne alus. Nahkhiired imevadki inimeste verd! Tõsi, nende ohvriks langemiseks tuleks minna Ameerikasse. Teaduslikult kirjeldas esimest inimverd imevat nahkhiired kirjeldas Fernando Ito kolleegidega alles möödunud aastal. Teisisõnu laimati loomi kõigele vaatamata ikkagi aastasadu põhjendamatult.

See armas olend imeb vajadusel ka inimeste verd. Gerry Carter/Wikimedia Commons

Ka antud juhul oletab Ito töörühm, et muidu toidu suhtes äärmiselt valiv Diphylla ecaudata joob inimeste verd vaid häda sunnil. Tavaliselt eelistab olend lindude elumahlu. Samas tõstatab uurimus uusi küsimusi. Näiteks, mis juhtub, kui inimeste ja nahkhiirte teed kattuva asuala tõttu üha rohkem kokku puutuvad.

Anatoomiapreemia: suurte kõrvadega vanamehed
Sellel aastal välja antud anatoomiapreemiat pidi selle saaja ootama peaaegu sama kaua kui mõni Nobeli preemia laureaat päris preemiat. Suurbritannia arst James Heathcote avaldas patsientide vanuse ja nende kõrvade suuruse vastavusse seadnud töö juba 20 aasta eest. Üksikjuhtumite põhjal võis oletada, et mida vanema mehega tegu, seda tõenäolisemalt on tal suured kõrvad.

Tegu on vaid korrelatsiooniga! neilmoralee/Creative Commons

Neli arsti saidki loa uurida 206 patsienti, kelle vanus jäi 30 ja 93 aasta vahele. Selgus, et keskeltläbi kasvas kõrvade keskmine suurus iga aasta kohta 0.22 millimeetrit. Paraku on tegu vaid korrelatsiooni näitava uuringuga. Kahe näitaja vahel põhjusliku seose leidmine või ümber lükkamine nõuab juba täiendavaid uuringuid. Võib vabalt juhtuda, et antud leitud korrelatsiooni näol oli tegu vaid statistilise vingerpussiga.

Tunnetuspreemia: kaksikute äratundmisvõime
Kes poleks identsete kaksikute vanemaid nähes tundnud sõnuselematut sundi küsida neilt kohatu küsimus, kuidas küll nad ühte teisest eristada suudavad? Tunnetuspreemia pälvinud itaalia teadlaste tööst selgub, et pole see küsimus nii kohatu midagi. Matteo Martini ja ta kaaslaste uuringust tuleb välja, et ka kaksikutel endil võtab enda pilti nähes veidi aega, enne kui nad suudavad täie veendumusega öelda, et tegu on tõepoolest nende endaga.

Uuringu puuduseks on selle suurus. See haaras vaid kümmet kaksikutepaari ja sama suurt kontrollrühma. Samuti oli tegu itaallastega. Sellele vaatamata võiks aidata antud uuring ja sarnased tööd paremini mõista, kuidas mõjutab kellegagi näo jagamine isiklikku identideet ja enda olemuse hoomamist.

Bioloogia: peenisega emas- ja tupega isasputukad
Pole ime, et inimesed on aastatuhandete vältel oma suguelu vürtsitamiseks leiutanud kümneid erinevaid poose ja võtnud appi lugematuid abivahendeid. Inimeste seks on võrreldes ülejäänud loomariigiga suhteliselt igav! Kolme aasta eest leidis rahvusvaheline töörühm eesotsas Kazunori Yoshizawaga Hokkaido ülikoolist Brasiilia koopast putuka, kelle isendite soorolid on sõna otseses mõttes pahupidi pööratud.

Munarakkudega isenditel on peenist meenutav günosoom, munarakke viljastavatel putukatel aga tupp. Putukate vahekord kestab 70 tundi järjest. Lisaks spermale saab emasputukad "sügava penetratsiooni" tulemusel järglaste edukamaks üleskasvatamiseks toiteainerikka kokteili. Teadlased spekuleerisid, et just konkurents viimase pärast tingis emasputukatel pseudopeenise tekkimise.

Yoshizawa lootis, et putukate lähem uurimine aitab paremini mõista sugulise valiku alusmehhanisme ja teisi loomariigi veidrusi. Tähelepanu, tegu pole ainsa liigiga maailmas, kellel on munarakke kandval sugupoolel ühtlasi ka günosoom ehk peenis.

Putukate seksistseen, kus on rollid sõna otseses mõttes vahetunud. Yoshizawa et al.