Juba varem oli teada, et inimeste enda seedeensüümid ei suuda suurt osa taimsetest molekulidest lagundada. Küll on selleks võimelised kümned soolestiku limakihil elutsevad bakteriliigid. Mikroobide koguarv küünib triljonite ja triljonite isenditeni. Kaks uut teadustööd lisavad kindlust, et bakterite nälga jätmine ehk kiudainetevaese toidu söömine pole kuigi hea mõte.

Andrew Gewirtz USA Georgia osariigi ülikoolist pani kolleegidega esimese töö tarbeks rühma hiiri rasvarikkale, kuid kiudainetevaesele dieedile. Katse lõpuks oli vähenenud loomade soolestikus elavate mikroobide arvukus ligikaudu kümme korda. Mikroobide hulga hindamisel lähtuti hiirte väljaheidetes leiduvast bakterite DNA-st.

Bakterite arvukuse vähenemisega kaasnevalt vähenes ka hiirte soolestiku ruumala ja selle siseseinu katva limakihi paksus. Bakterite lähenemine keharakkudele pani omakorda häirekella lööma loomade immuunsüsteemi. Soolestikus tekkis selle tulemusel krooniline põletik. Paari nädalaga hakkas tõusma loomade keha rasvaprotsent ja hiirte veresuhkru tase.

Sarnaseid muutusi nägi Rootsis asuva Göteborgi ülikooli bioloogi Fredrik Bäckhedi töörühm. Rasvarikka toidu asemel söötis Bäckhed hiirtele nn McDonaldsi toitu – toidulauast suurema osa moodustas suhkur. Valkude osakaal küündis toidusedeli puhul 20 protsendini. Analoogselt Bäckhedi hoolealustele vähenes dieedi tulemusel loomade mikrobioomi liigiline mitmekesisus ja struktuur. Mitmed laialt levinud liigid muutusid haruldasteks. Mõne eelnevalt suhteliselt haruldase liigi arvukus kasvas seevastu hüppeliselt.

Bäckhed ja Gewirtz leidsid, et loomade tervist parandas inuliin – üks bakterite lagundavatest kiudainetest. Selle tulemusel muutus paksemaks isegi rasvarikkal dieedil hoitavate hiirte soolestikku kattev limakiht ja vähenes soolestiku põletikulisus. Nii kahtlustavad töörühmad, et kiudainete söömine on organismile kasulik vähemalt kahel viisil.

Ühelt poolt lagunevad kiudained bakterite elutegevuse mõjul lühikesteks rasvahappe molekulide kettideks. Need saavad soolestiku rakkudes juba imenduda ja tagavad seega rakkude normipärase jagunemiskiiruse. Teised kiudaineid lagundavate mikroobide elutegevuse kõrvalproduktid pakuvad toidulauda teistele bakteriliikidele. Nende nälga jäämine muudaks terve mikrobioomi struktuuri.

Stabiilne mikrobioom kindlustab aga, et keharakud ja bakterid on n-ö ühel lainel. Rakud reageerivad mikroobide vallandavatele molekulidele. See mõjutab nende jagunemiskiirust, limaeritust ja mikroobide kasvu pärssivate ainete sünteesi. Bakterite lähedusest tingitud krooniline põletikulisus ajendab talletama toidus leiduvaid kaloreid aga pigem rasvana. Selle asemel, et kasutada neid kohe energiaallikana.

Nõnda osutavadki autorid, et kiudainerikas toidusedel võib ennetada mitmeid terviseprobleeme. Toidulisanditena üksikute kiudainete söömisest ei pruugi samas aga väga palju kasu olla. Isegi suures koguses inuliini manustamine ei toonud loomi täie tervise juurde. Seega on igav ja sageli korratav soovitus endiselt omal kohal – süüa tuleks rohkelt puu- ja juurvilju ning vähem maiustusi ja rasvas praetud toitu, nagu friikartuleid.

Uurimused ilmusid ajakirjades Microbiome ja Cell Host.