Baylori meditsiinikolledži teadlased lähtusid varasematest inimeste puhul tehtud tähelepanekutest. Epidemioloogilistes uuringutes on leitud, et ülekaaluliste emade lastel diagnoositakse sagedamini erinevaid vaimseid häireid, sh autismi. Samuti on eelnevad uuringud viidanud, et ema rasedusaegne ülekaal jätab jälje järeltulijate soolestikus elavate bakterite liigilisele koosseisule. Viimaks seostatakse aeg-ajalt autismispektri häiretega laste kõhuprobleeme tasakaalust väljas oleva mikrobioomiga.

Inimeste puhul nähtu matkimiseks hoidis töörühm emashiiri esmalt kaheksa nädalat dieedil, millel said närilised 60 protsenti oma kaloritest rasvast, ja lasi neil seejärel isastega loomupäraselt paarituda. Teadlased märkasidki, et mitmete ülekaaluliste hiirte järeltulijate käitumises oli näha autismispektri häiretele iseloomulikke jooni. Näiteks olid nad ärevamad, vältisid puurikaaslastega suhtlemist ja matsid sagedamini marmorkuulikesi. Viimane on hiirte puhul sundkäitumise tunnusmärgiks.

Teadlased leidsid loomade mikrobioomi uurides, et selle liigiline koosseis oli võrreldes normaalkaalus emashiirte järeltulijatega liigivaesem. Vaatamata sellele, et nende endi kehakaal jäi normi piiridesse ja toidusedel ei erinenud tüüpiliste puurihiirte omast. Silmapaistavana leidus soolestikus oluliselt vähem baktereid nimega Lactobacillus reuteri, mida on eelnevalt hiirte puhul seostatud kõrgema oksütotsiini tasemega. Hormoon ise mõjutab muu hulgas sotsiaalset käitumist, ärevust. Hiirte aju lahkamisel leiti, et selles leidus vähem oksütotsiini tootvaid neuroneid.

Nii oletas töörühm, et autismispektri häirete sümptomitele sarnanevaid puudujääke saaks leevendada näriliste mikrobioomi muutmisega. Kuna hiired söövad üksteise väljaheiteid, piisas juba normaalkaalus ja ülekaaluliste hiirte järeltulijate samasse puuri elama panemisest – ''autistlikud'' hiired hakkasid oma liigikaaslastega rohkem lävima. Näriliste oksütotsiini tase tõusis ka neile piimhappebakteriga rikastatud vee jootmisel. Ärevust aga leevendada ei õnnestunud.

Autorid järeldavad töös, et kui sarnasetele tulemusetele jõutakse täiendavates loom- ja inimkatsetes, võiks olla probiootikumidest kasu mitmete neuroloogiliste vaeguste, sh autismispektri häirete sümptomite leevendamisel. Enne seda on käia aga pikk tee. Näiteks ei tea teadlased sedagi, kuidas täpselt Lactobacillus reuteri oksütotsiini taset kergitab.

Uurimus ilmus ajakirjas Cell.