"Ei, me ei väida kusagil uurimuses ega sellega koos välja läinud pressiteates, et selfitiit on vaimne häire. Mind ennast pole intervjueerinud ka peaaegu mitte ükski ajakirjanik, kuigi tööd kajastati umbes paarisajas artiklis," nentis Mark Griffiths, Nottinghamis asuva Trenti ülikooli psühholoog ja teadustöö üks autoritest Novaatorile.

Esimest kord lõi "selfitiit" ehk obsessiiv-kompulsiivne vajadus endast autoportreesid teha veebimeedias laineid 2014. aasta märtsis. Väljaanne The Adobo Chronicles teatas, et Ameerika Psühhiaatria Selts kuulutas selfitiidi vaimseks häireks. Sõltuvalt sümptomite raskusastmest võib eristada kolme alavormi. Loo korjas üles ja lisas võimendust teiste seas Yahoo News elustiili kajastamisele keskenduv rubriik.

Artiklis kirjeldatuga on aga väike probleem. Psühhiaatria Seltsi veebilehelt leiab selfitiidi alt märkuse: "Ei, selfitiiti ei leia DSM-5'st, kuid leidub küllaga päris vaimseid häireid, mis vajavad ja väärivad ravi". Nimelt on The Adobo Chronicles satiirile keskenduv pilauudiste leht ja selle enda juhtkirja alusel "parim värskeimate uskumatute uudiste allikas". Täna on selfitiiti käsitlev Yahoo artikkel nähtav vaid interneti ajamasina Wayback Machine abil. Seal nenditakse, et toimetajad lasksid ennast haneks tõmmata.

Selfitiit elas ideena veebiruumis oma elu edasi. Google'i otsisõnade populaarsust kajastava rakenduse alusel püüdis see lainetena avalikkuse tähelepanu ka järgnevatel aastatel. Kontseptsiooni menukus kannustas Griffithsit ja tema India kolleegi Janarthanan Balakrishnani kontrollima, kas inimesi on võimalik tõepoolest jagada taoliselt kolme rühma. Uurimisalusteks valiti 225 India tudengit. Rühm oli eelnevalt tunnistanud, et endast sageli pilte.

Ettevalmistav uuring osutus edukaks. Tudengite kohta kogutud info põhjal oli võimalik tõepoolest ennustada, kas 1) tudeng tegi endast pilti vähemalt 1–3 korda päevas, kuid ei laadinud neid ühimeediasse; 2) tudeng tegi endast päevas 1– 3 pilti ja avaldas need ühismeedias; või 3) tegi endast pilte terve päeva vältel ja avaldas neist sotsiaalmeedias vähemalt kuus tükki. Seejuures langes tudengitest ühte mainitud kategooriasse kaks kolmandikku.

Töörühmal õnnestus leida ka kuus laiemat põhjust, miks tegid uuritavad endast sedavõrd palju pilte. Näiteks tahtsid mõned jäädvustatavat hetke paremini mäletada, teised aga sõpradega sotsiaalselt võistelda. Sama inimest võisid motiveerida korraga ka mitmed tegurid. Välja koorus selge seos. Mida rohkem uuritavatele selfide tegemine meeldis, seda rohkem need kuus põhjust neid motiveerisid. Seega on selfitiit nähtusena Griffithsi ja Balakrishnani sõnul reaalne ja nende loodud skaala alusel diagnoositav.

Vaimsest häirest pole mõtet samas rääkida. Seda vaatamata pealkirjadele nagu "Obsessiivselt selfide tegemine on nüüd vaimne häire nimega "selfitiit"" või "Selfitiit on päris vaimne häire". Isegi ajaleht The Guardiani lugu kujutab selfitiiti "päris haigusena". "Selleks on vara. Tegu on ühe ja ettevalmistava loomuga uuringuga. Selfitiiti saab lugeda konstruktsiooniks, mille raames saab uurida selfisõltuvust ja komplusiivset häiret," selgitas Griffiths

Näiteks pole hetkel selge, kui palju saab laiendada tulemusi teistele rahvustele ja demograafilistele rühmadele. Uuritavatest 90 protsendi vanus jäi 16–25 eluaasta vahele. Griffiths märkis ka, et selfide tegemine pole üdini halb. Endast sageli autoportreede tegemine seostus näiteks madala enesehinnaguga ja ebaterve tähelepanu taotlemisega, kuid protsess tekitas osalistes ka positiivseid tundeid. Selles mõttes pole tegu klassikalise haigusliku seisundiga.

Teisalt toob juhtum taas välja vajaduse suhtuda uudislugudesse eluterve kriitikameelega. Eriti kui need kinnitavad varasemaid veendumusi ja stereotüüpe.

The Adobo Chronicles märgib aga 28. detsembril ilmunud loos, et "Kolme aasta eest teatas The Adobo Chronicles, kuidas klassifitseeris Ameerika Psühhiaatria Selts (APA) selfide tegemise vaimseks häireks selfitiit. Meie, otseloomulikult, mõtlesime selle kõik välja.".