Näiteks paistab mõne auto eestvaade naeratava näona. Nägusid võib leida pilvedest, puuvõradest ja kividelt. Keegi avastas isegi röstisaia süües selle kõrbenud pinnalt naise näo, pidades seda mingil põhjusel jumalaemaks. Leidus teisigi samamoodi mõtlejaid, kuna see ampsu võrra kergem saiaviil müüdi oksjonil 28 000 dollari eest uuele omanikule. Näod on meile paljudes tegevustes olulised ja muu hulgas rajanes kogu Facebooki idee algupäraselt nägude hindamisele.

Järelikult peab näos peituma kasulikku ja väärtuslikku informatsiooni. Reaalse kontakti puhul oskavad inimesed seda lugeda, kes rohkem, kes vähem. Küsitavaks jääb, kas sama õnnestub ka pildi põhjal. Lisaks Facebookile tehakse iga päev tõenäoliselt miljoneid otsuseid kellegi nägu kujutava pildi põhjal. Paljud taolistest piltidest on selfid.

Mõned otsused on tühisemad, nagu kas vaadata või mitte, lugeda kellegi kommentaari või mitte jne. Teisalt tehakse näopildi põhjal elu muutvaid otsuseid takseerides põgusalt näiteks üksindusest põgenejatele loodud suhete edendamise teenustes kandidaate. Seejärel kantakse pildil olev inimene tšehhovliku üldistusena kas heade või halbade hulka. Suhtlemisteenuses Tinder lendavad kehvikud vasakule ja alleshoitavad paremale.

Tšehhov ei arvanud, nagu piisaks otsustamiseks pelgast hoolitsetud välimusest. Samas olgu kõrvalepõikena lisatud kirjaniku soovitus üksildust kartvatel inimestel kogu abiellumise värki vältida. Kuid ajad on muutunud, pilte on palju, aega vähe. Järelikult peab olemasolevaga hakkama saama.

Sloveenias, Maribori ülikoolis uuriti, kas selfi põhjal on võimalik anda hinnang inimese iseloomuomadustele. Esmalt uuriti 128 isikut psühholoogiliste testidega, kuidas paigutuvad nad viie peamise isikuomaduse skaalal. Need on neurootilisus, ekstravertsus, avatus, sotsiaalsus ja meelekindlus. Lisaks uuriti enesearmastust ja -imetlust kajastavat nartsissismi ning seda, kuidas paigutus isik mehelikkuse ja naiselikkuse teljel.

Seejärel paluti uuritavatel teha endast Tinderisse sobiv selfi. Seda kaasaegset eneseportreteerimist käsitletakse psühholoogide poolt kui pilditegija soovi näidata teistele, kuidas ta end neile esitleb. Selfi pole lihtsalt pilt, vaid aktiivne enese publitseerimise akt. Pildi tegijal on soov midagi öelda. Antud juhul on sõnum nii piltnikust endast kui ka pildi tegemise olukorrast. Arusaadavalt jutustab taoline põgus autobiograafia nii treenitud psühholoogidele kui ka nägude põhjal otsuseid tegevatele tavavaatajatele midagi sellest isikust.

Seega oli teada, mida olid psühholoogilised testid inimese kohta välja uurinud. Siis uuriti, mida saab piltidelt välja lugeda ning kuidas ja kas need kaks maailma kokku langevad? Muu hulgas hinnati, kas uuritav kallutas pead, omas kaameraga silmakontakti, sättis näo pildi keskele, milline oli valgustus ja meeleolu, sotsiaalne distants jne.

Kõik need tegurid olid piltniku kujundada. Kui mitte pildistamise olukorras, siis vähemalt hetkel, kui nad valisid välja kohustusliku ühe pildi, mille pidid saatma Tinderisse. Näiteks kajastab pea kallutamine alistumist, naeratus soovi luua kontakti, vahetu ja intensiivne kaamerasse vaatav silmakontakt korreleerub nartsissismiga jne. Samuti võrreldi erinevate tunnuste põhjal meeste ja naiste kalduvusi end piltidel kajastada.

Kindlasti ei piisa antud uuringust põhjapanevaks järelduseks. Valimis oli vähe inimesi ja nende kohta oli kasutusel vaid üks pilt. Kuid uuringust selgus, et selfidelt ei leidunud ühtegi statistiliselt usaldusväärset tunnust, mis oleks kinnitanud psühholoogilistes isikuomaduste testides leitut. Uuringu põhjal võib seetõttu oletada, et pildi vaatajad teevad tõenäoliselt vea, kui otsustavad sellel olija olemise põhjal midagi tema isikuomaduste kohta.

Lõpetuseks võib korra veel meenutada Tšehhovit, kes tõdes, et kellegi headuse või halbuse, edu või edutuse üle otsustamine eeldab jumala silmavaadet. Seega võiksid piltide põhjal otsustamise suhtes olla kartlikum.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates Portaal.