Daniel Miller on briti etnograaf ja meediauurija, kes möödunud nädalal pidas Tartus ettekandeid nii siinsetele meediauurijatele kui antropoloogidele. Praegu käsilolevatest uurimisprojektidest üks suuremaid kannab pealkirja Why we post ehk miks me postitame ning küsimus käib muidugi ühismeedia kohta. ERR Novaator usutles Millerit ühismeedias postitamise teemal.

Kas teie postitate ühismeedias?

Jah, ma postitan väga erinevates ühismeediakanalites: Facebook, LinkedIn, Twitter peamiselt. Aga ma olen veel ka paljudes teistes kanalites, kus ma lihtsalt ka jälgin teisi inimesi.

Minu jaoks sai ühismeedia uurimine alguse ühest isiklikust kogemusest. Ma töötasin palju Trinidadis, kust on praeguseni säilinud side paljude sõpradega Facebooki vahendusel. Alguse sai see uurimine aga ühest MTV auhindade jagamisest, kus oli tihe võistlus Taylor Swifti ja Kayne Westi vahel. Märkasin, et Trinidadi elanike hulgas tekitas see elavat arutelu. Samal ajal ingliskeelne kultuuriruum ühismeedias vaikis selle koha pealt.

See oli esimene kord, kus mul tekkis mulje, et erinevad inimesed maailma eri paigus kasutavad Facebooki erinevalt.

Trinidadi ja Euroopa riikide puhul on väga erinev on ka see, millise kuvandi inimesed endast ühismeedias loovad.

Võtame näiteks selle, mis juhtub Facebookis kui Euroopa naine saab lapse. Kui varem postitasid naised pilte endast, siis emaks saamise järel hakatakse rohkem postitama pilte endast, kuni profiilipildini välja.

Ligikaudu aasta jooksul näeb nende naiste profiilidel kesksel kohal vaid emaks olemist puudutavat sisu.

Aga kui vaatame sama sündmust Trinidadis, näeme et sealsete naiste puhul on emaks saades hoopis olulisem näidata, et nad on jätkuvalt noored ja seksikad, glamuursed ega ole kaotanud oma identiteeti. See ei tähenda, et nad päriselus ei väärtustaks emaks olemist või poleks selle üle uhked. Selles peegeldubki Facebookis ilmnev kultuuriline vahe Trinidadi ja Inglismaa vahel.

Identiteedi kujundamisest ühismeedias räägitakse sageli rohkem teismeliste puhul. Kuidas ühismeedia mõjutab tänapäeva noorte identiteedikujundamist?

Üks asi, millega me ühismeedia puhul oleme eksinud, on kujutlus, et ühismeedia on meid muutnud individualistlikemaks ja eneseimetluslikemaks. Aga ma arvan, et tegelikult ei ole päriselt uuritud, mida noored ühismeedias teevad.

Võtame näiteks sõna selfie. Inglise keeles kõlab see väga sarnaselt sõnale selfish ehk isekas. Ja sellest järeldatakse automaatselt, et tegu on eneseimetlusega. Aga me analüüsisime erinevaid teismeliste selfie'sid Facebookis.

Selgus et selfie'sid, kus noored on koos oma sõpradega, on viis korda enam kui neid, kus nad on üksi. Nende teismeliste jaoks on väga oluline näidata, kellega nad on lähedastes sõprussuhetes. See on palju olulisem kui näidata endas glamuurseid pilte. Kuidas see saavad sõpradega olla isekamad kui üksi tehtud selvepildid?

Lisaks hakkab olulisemat rolli mängima see, kui keegi teine märgib teismelise pildi peal. See ei ole enam iseenda identiteedi kujundamine, vaid usaldamine selle kellegi teise järgi.

Meil on suur hulk eelarvamusi, et noored on muutunud isekamateks ja eneseimetluslikemaks. See pole aga nii, selleks et seda väita, on vaja oluliselt rohkem süstemaatilist uurimist.

Teie nimekaim on teinud USAs uuringu, mille keskmes oli küsimus, kas ja miks inimesed internetis valetavad. Ma küsin selle küsimuse teilt – kas ja miks inimesed valetavad?

Valetamine on väga ülelihtsustatud mõiste. Kui ma panen end teatud moel riidesse, võib ju alati küsida, kas see olen tõesti mina või on see kujutluspilt, mille ma endast loon?

Kas inimesed valetavad, kui nad lähevad hommikul tööle ja käituvad seal teist moodi kui nad kodus oma lähedastega? Me paratamatult käitume erinevalt. Kas tõeline mina tuleb esile kodus või tööl?

Kas see, millisena ma näen inimest Facebookis on vääram sellest, kui ma lähen inimesega kohvikusse? Tegu on kahe erineva keskkonnaga, kus me käitumegi ja olemegi erinevad. Kumbki neist ei ole vale.

Tõde on, et ei olegi olemas üht inimest, kes on ühesugune igal pool. Pole olemas üht tõde ega üht reaalsust.

Üks teie uurimisvaldkonnast on ka tarbimiskultuur ja kaubandus veebis. Kas ühismeedia on muutnud seda, kuidas ettevõtted inimesi tarbima meelitavad?

Mina uurin seda külge, kuidas inimesed tajuvad seda turundust. Mulle oli üllatav teada saada, et inimestel tegelikult ei ole midagi selle vastu, kui nende kohta kogutakse näiteks ühismeedias andmeid. Seda nii kaua kui see ei mõjuta nende igapäevaelu.

Reklaamindus ja turundus on aga muutunud väga palju personaalsemaks ja sihitumaks. Ja mina puutun sellega kokku oma respondentide kaudu tarbija seisukohalt.
Ma toon näite oma tööst hospiitsi patsientidega, kellel on vähk. Neile inimestele oli väga häiriv saada aru, et keegi väljastpoolt teab, et neil on vähk ning kasutab seda ära turunduslikel eesmärkidel.

Paljud minu respondentidest suhtusid väga raevukalt sellesse, et ettevõtted on nende kohta kogunud infot ning kasutasid seda väga privaatset teavet ära turunduses. See toob omakorda kaasa kõrvalnähu: inimesed hakkavad reklaamitavaid tooteid hoopis vältima. Ma arvan, et see teadmine ei meeldi turundajatele ja reklaamimüüjatele.

Mis on järgmine Facebook või Twitter – mis on järgmine suur asi ühismeedias?

Üks põhjus, miks ma Tartusse tulin, on just vaadata edasi tulevikku. Ma arvan, et ühismeedia on küll oluline, kuid üha enam koguvad populaarsust hoopis nutirakendused, mis on personaalsemad. Ühismeediat hakkab üle võtma personaalsemad nutirakendused.

Minu järgmine suurem uurimisvaldkond ongi tervisega seotud nutirakenduste kasutamine. Juba praegu on olemas kõiksugu tervisega seotud rakendusi: rinnaga toitmise äpp, toitumise jälgimise äpp, kehalise aktiivsuse jälgimise äpp jne.

Ma hakkan uurima, millised on taoliste nutirakenduste kasutamise mõjud. Kas inimesed hakkavad nende tõttu vähem arstil käima? Mida see omakorda tähendab terviseteenustele ja nende kättesaadavusele? Milliseid tervisealaseid teadmisi on seetõttu inimestel tarvis? Kuidas see mõjutab kaubandust – arvestades, et enamik nendest nutirakendustest on tasuta?

Seega minu järgmine uurimisteema on seotud sellega, kuidas kasutada personaalseid nutirakendusi ja teadmist, mille me oleme saanud ühismeedia uurimisest.

Huvitavaid fakte Why we post uuringu tulemustest:

• Ühismeedia ei tee meid individualistlikumaks.
• Selvepilte on mitut erinevat tüüpi.
• Võrdsus võrgus ei tähenda võrdsust päriselus.
• Ühismeediat ei loo IT-arendajad, vaid kasutajad.
• Enne väljendasime oma tundeid sõnadega, nüüd kõnelevad fotod.
• Ühismeedia ei muuda maailma homogeensemaks.
• Ühismeedia soodustab kogukondlikku kaubandust, kuid mitte igasugust kaubandust.
• Ühismeedia ei ohusta privaatsust nii nagu eeldame, kuid võib seda mõnel puhul ka hoopis privaatsust suurendada.