Selfie'd, selvepildid, või nagu viimase ajal kuulda on – endlid – tekitavad inimestes vastakaid tundeid. Tavapäraselt inimese enda poolt mobiilikaamera või webcami abil ettesirutatud käega või peegelduvalt pinnaselt tehtud ja seejärel sotsiaalmeedias jagatud fotodena defineeritud nähtust kajastab sageli meedia. Küll on häda endlirohkuses, siis jälle edevuses.

Uus thenoloogia ja uued meediumid on alati moraalseid paanikaid tekitanud. Kui õmblusmasin massidesse läks, oldi väga mures, et pidev jala üles-alla liigutamine mõjub halvasti naiste seksuaalsusele. Walkmani pleierit süüdistati selles, et noored kaovad individuaalsetesse maailmatesse, ega oska enam suhelda. Koomiksid, rock and roll, romaanikirjandus, kõiki süüdistati omal ajal naiste ja noorte kombelõtvuse soodustamises.

Enesepildistamises ei ole iseenesest midagi revolutsioonilist. Asjaliku uurimistöö tulemusena tõlgendatakse seda peamiselt eneseväljenduse, enese avastamise ja suhtluse vormina, mis seob näiteks päevikupidamise, kirjade kirjutamise, peegli ja harrastusfotograafia jooni. See, millist mõju enesepildistamine seda tegevale inimesele avaldab, sõltub suuresti sotsiaalsest ja kultuurilisest kontekstis, kus ta seda teeb. Kirjanik ei saa oma uue eksistentsialistliku romaani käsikirja ettelugemisest lasteaias ilmselt ei naudingut ega kasulikku tagasisidet, rulasõitjal pole mõtet ollie't või 900-dat demonstreerida oma vanaemale. Nii on ka selfie'dega.

Samas oleme kõik kuulnud, et selfie'd on nartsissismi tundemärk või näiteks, et selfie'de tegemine on põhimõtteliselt ebamehelik. Kumbki neist ei ole tõsi, kuid pideval kordamisel on suur võim.

Selline selfie'de häbistamise tava loob normi inimeste hukkamõistmiseks nende kultuuriliste praktikate pärast. Inimene, kes teeb selfie'sid on haletsusväärne pelgalt selle pärast, et ta neid teeb. Kuidas saab üks eneseväljenduse viis olla põhimõtteliselt halb? Millal teil viimast korda soovitati piirata luuletuste kirjutamist, muusikavideote vaatamist või SMS-imist, kuna see viitab teie lõtvadele elukommetele või psühholoogilisele ebastabiilsusele?

Miks me siis selfie'desse nii hüsteeriliselt suhtume? Lihtsustatult võib siin välja tuua kaks protsessi:
- meedia püüd digiajastul ellu jääda tähendab seda, et selfie'sid kajastatakse ebaproportsionaalselt palju. Selfie'd annavad põhjuse avaldada asju, mis on ikka tarbijate tähelepanu pälvinud - mure noorte pärast, moraalsed paanikad, pildid inimeste tagumikkudest. Selleks, et maailmameedia poolt "uueks hävituslikuks selfietrendiks" peetud selfie ilminguid ja neile meedia poolt antud totakaid nimesid (näiteks belfie, ehk butt selfie ehk pepuendel või felfie, ehk talunikuendel (farmer selfie)) kokku lugeda kuluks terve päev
- lisaks, kui me vaatame üle peamised selfiestereotüübid, näeme neis kollektiivset ebakindlust selle üle, et selfie'de kaudu muutuvad nähtavaks sellised grupid, kes on traditsiooniliselt olnud nähtamatud – noored naised, geid, avalikult eksponeeritavaks peetava keha iluideaalidest eemalejääjad. Seeläbi ohustavad nad dominantse, normatiivse ideoloogia status quo’d.